Journal articles on the topic 'Läänit'

1900-luvun alussa historioitsijat Martti Kovero ja J. R. Danielson-Kalmari kirjoittivat Savon ja Karjalan läänin viranomaisten vakavista väärinkäytöksistä 1800-luvun taitteessa. Läänin ylimmät virkamiehet olivat keränneet isojako- ja verollepanotoimitusten varjolla asukkailta kohtuuttoman suuria maksuja sekä kantaneet verotuloja itselleen. Seudun hallinto oli joutunut alennustilaan ja talouselämä vaikeuksiin. Sittemmin historian professori Matti Klinge on pitänyt edellä mainittuja kuvauksia liioiteltuina. Klingen mukaan alueen väärinkäytökset olivat oire yhteiskuntaa modernisoivien maanomistus- ja verouudistusten läpiviennin haasteista kaskiviljelysalueilla. Artikkeli analysoi oikeudenkäyntiaineistojen avulla tämän korruptioskandaalin taustoja ja selvitysprosessin etenemistä. Savon ja Karjalan läänin uudeksi maaherraksi vuonna 1803 nimitetty Olof Wibelius sai tehtäväkseen siivota läänin hallinto. Wibelius onnistui tehtävässään, vaikka väärinkäytöksiä selvittäneet syyttäjät, tuomarit ja itse maaherrakin joutuivat jatkuvan häirinnän kohteiksi. Syynä olivat omalaatuiset lojaaliussuhteet, joita erilaiset laittomat sopimukset olivat luoneet vanhan virkakunnan ja asukkaiden välille. Vaasan hovioikeus tuomitsi keväällä 1806 edellisen maaherran ja lääninhallituksen virastojen johtajat ankariin rangaistuksiin. Artikkeli luo aiempaa kokonaisvaltaisemman kuvan kustavilaisen ajan oikeuslaitoksen keinoista ja mahdollisuuksista puuttua läänin korkeiden virkamiesten vakaviin väärinkäytöksiin. Mittavan rikosvyyhden analyysi mahdollistaa kokonaistulkinnan siitä, kuinka aluehallintoon oli muodostunut virkamiesjohtoinen varjoyhteiskunta. Se oli pystynyt toimimaan vuosien ajan keskitetyn valtiovallan ulkopuolella ja noudattanut omia, lakiin perustumattomia sääntöjään. Tämä oli yksi seuraus keskushallinnon komentosuhteiden hämärtymisestä ja viranomaisten toiminnan keskitetyn valvonnan heikkenemisestä kustavilaisella ajalla.

Artikkelissa analysoidaan sosiaalityön näkökulmasta Uudenmaan läänin terveydenhuollon opetuskentän toimijoiden välisiä jännitteitä 1950-luvulla. Rockefeller-säätiön tukeman ja ohjaaman opetuskentän ta­voitteena oli terveydenhuoltotyön käytännönopetuksen tehostamisen lisäksi edistää kansanterveyttä koko maassa hyödyntämällä innovatiivisesti eri alojen asiantuntijoiden yhteistyötä. Analyysi lähestyy tätä vähän tutkittua aihetta ensimmäistä kertaa sosiaalityön näkökulmasta, sillä tutkimusaineistona ovat opetusken­tällä toimineen sosiaalityöntekijän, pitkäaikaisen sosiaalityön vaikuttajan, Helmi Mäen henkilökohtainen arkisto, artikkelit sekä muistelmat. Aineistoa on täydennetty Tyyne Luoman ja Rockefeller-säätiön arkisto­aineistoilla. Opetuskentän analyysissä hyödynnetään toimijaverkoston ja kenttäkamppailun käsitteitä. Ai­neistoihin sovelletaan lähdekriittistä ja kvalitatiivista lukutapaa. Sosiaalialan asiantuntijan tehtäviin kuului mm. sosiaalihuollon ja terveydenhuollon yhteistyön edistäminen. Tulosten mukaan hänen toimijuuteensa vaikuttivat etenkin eri toimijoiden väliset suhteet ja niissä ilmenneet jännitteet, jotka liittyivät esimerkiksi opetuskentän hierarkkiseen organisaatioon ja lääkärikeskeisyyteen sekä Yhdysvalloista omaksutun sosiaa­lityön kotouttamisvaikeuksiin niissä oloissa, joissa 1950-luvun suomalaisessa terveydenhuollossa toimittiin.

Entisen Mikkelin läänin koulut on verkotettu kuva- ja ääniyhteyteen tietokoneisiin asennettujen videoneuvottelulaitteiden avulla. Projektin 19 miljoonan markan kustannuksista kolmasosa on saatu EU-rahoituksena. Lopusta vastaavat opetusministeriö, projektiin osallistujat ja muutama alueen yritys. Tavoitteena on tarjota harvaanasutun alueen ihmisille suurten taajamien oppimismahdollisuudet. Etäopiskelun ansiosta opettajat ja yritysten työntekijät on saatu pienin kustannuksin koulutuksen piiriin.

Artiklis pööratakse tähelepanu kolmele episoodile Ida-Euroopa mõistmises ja „kodustamises“ rahvusvahelises kunstidialoogis. Vaadeldakse Lääne- ja Ida-Euroopa kunstnike ja teoreetikute lähenemiskatseid 1990. aastatel läbi kolme dialoogi otsiva episoodi. Neist üks käsitleb meililisti Syndicate lagunemist ja vahetumist listiga Spectre. Teine käsitleb konflikti 1996. aastal näitusel „Interpol – a global network from Stock- holm and Moscow“. Kolmas juhtum on seotud Peeter Linnapi korraldatud näitusega „Le Top 50“ (1994), kus prooviti astuda otsekontakti lääne kuns- timaailma tippudega. Viimase näite täiendusena käsitletakse Kaisa Eiche 2021. aastal läbiviidud eksperimenti. Artikkel näitab, et Ida-Euroopast pole enam võimalik rääkida „lähedase Teise“ võtmes. Ta on „mitte-Teine“.

This article analyses the trends and spatial patterns of i) the mean age at first marriage and ii) the proportion of people who remained single by the age of 45 for Estonian men and women born in the latter half of the 19th century. First, trends in these two indicators and for the two sexes are analysed for people born in 1850–99. Second, spatial patterns for both indicators and both genders are investigated at the municipality level for the cohorts of 1875–94. Third, this spatial data is linked to other socio-economic and cultural variables derived mostly from the censuses in order to explain the causes of the spatial clustering of marriage indicators. The theoretical reasoning for this article rests on the work of Thomas Robert Malthus and John Hajnal. Malthus is famous for explaining the demographic-economic dynamics of a traditional agrarian society in which periodic increases in mortality occur, lowering population numbers that have reached the carrying capacity (limit of available food) of an agrarian society. But Malthus (1798) was also the first to describe a phenomenon that was present in the upper and middle classes of his contemporary Britons, which also resulted in containing population growth. To be more precise, Malthus observed that people got married in their late twenties (thus postponing the start of their childbearing period); and that a considerable proportion of people remained single (thus they did not bear any children at all). Thomas Hajnal (1965) used considerable census material from the late 19th and early 20th centuries to place these observations on a sounder foundation. He claimed that a unique marriage system was prevalent in the countries of Western Europe. Namely, people married late (women around the age of 25, men around the age of 29) and 10 or more percent of the population remained single. Hajnal hypothesised that European uniqueness in this regard could in fact be linked to a higher standard of living in Europe from the Early Modern period onwards. Several economic historians have recently claimed that this was in fact the case, and that the Western European marriage pattern was one of the causes of European economic headway compared to other regions of the world (for example van Zanden, de Moor and Carmichel 2019). In the case of Estonia, little research has been conducted on the prevailing marriage system. Heldur Palli (1984, 1988) has studied the demographic situation in a few parishes during the 18th century and has shown that the Western European marriage pattern was present in the Estonian countryside in the late 18th century, if it can be assumed that these parishes constitute a representative sample of the country. Later researchers have cited Palli and early 20th century census and population statistics material to make the same claim. Here a novel data set, the Estonian Family Register, is used to analyse marital dynamics during the time of general societal modernisation in the late 19th and early 20th centuries. Gortfelder (2020) has previously used and described the Family Register. Its main advantage is that cohort analysis can be used, which makes it possible to precisely pinpoint the values of mean age at people first married and the proportion of persons remaining unmarried by the age of 45. There are also disadvantages, the greatest of which is the issue that the data for some municipalities is wholly or partially missing due to the ravages of the Second World War. The analysis shows that for men and women born in 1850–1899, the mean age at first birth was stable. For men it was at 29–30 and for women at 25–26 years of age. Regarding persons who remained unmarried, change was slightly more pronounced. The proportion of women rose from 15 to 18 percent, while that of men rose from 9 to 13 percent. Spatial patterns of mean age at first marriage are mostly the same for both men and women. Namely, marital age is higher in urban areas and in the counties of Viljandi, Valga, Tartu, and Võru. The greatest sex differences are found in the West Estonian islands. From the perspective of women, marriage occurred relatively late in these areas; for men the situation is the opposite. The youngest marital ages are evident in Petseri County. The picture is mostly the same regarding the proportion of persons who were not married by the age of 45. In the studied cohorts, there are more single people (by the age of 45) in urban areas and the counties of Viljandi, Valga, and Tartu. Regarding women, Lääne County also had high values. Once again, the western islands have a very different rank by sex. A sizeable proportion of women remained single by the age of 45, while only a small percentage of men remained bachelors. Finally, a number of variables can explain the spatial patterns of mean age at first marriage and the proportion of persons remaining single by the age of 45. For example, the sex ratio of young adults is a crucial factor. If there were relatively few men in an area, more women remained single and married late. Also, variables related to economics are important. Agrarian areas with a more market-oriented economic structure featured later marriage and a larger percentage of single men.

Maatalouden toimintaympäristö muuttuu koko ajan. Maatalouden rakennemuutosten ja tukipolitiikanuudistusten vuoksi maatilojen määrän ennustetaan vähenevän voimakkaasti. Lisäksi toiminta keskittyyja tilakoko kasvaa Lapin läänin alueella.Yrittäjän ikä, tilan kannattavuuden lasku sekä tuotantovälineiden uusimisen tarve vaikuttavatyrittäjän mahdollisuuksiin tai halukkuuteen jatkaa maatilan toimintaa tai etsiä uusia tuotantovaihtoehtoja.Maataloudesta luopuvilla tiloilla on yleensä paljon sekä fyysisiä että henkisiä resursseja harjoittaauutta elinkeinotoimintaa. Tulevaisuuden ennakointiin ja eri tekijöiden yhteisvaikutusten arviointiin japäätöksentekoon yrittäjä kaipaa usein asiantuntijoiden tukea.Multimaaseutu hanke tukee maatiloja ja maaseutuyrityksiä selvittämällä tulevaisuuden toimintavaihtoehtojaja antamalla neuvoja uuden toiminnan käynnistämisessä. Neuvonnan ja tutkimuksen parissatyöskentelevät asiantuntijat muodostivat hankkeessa tiimejä, joissa tutkimustieto ja käytännönosaaminen palvelivat yritystoiminnan kehittämistä. Samalla luotiin yhteistyömallia, joissa asiantuntijajatutkimusorganisaatiot kytkettiin entistä tiiviimmin uusien toimialojen ja yritystoiminnan kehittämiseen.Tällaisessa tiimityöskentelymallissa voidaan tutkimustakin suunnata uusiin haasteisiin ja parantaasen vaikuttavuutta. Neuvonnan ja tutkimuksen räätälöimä toimintasuunnitelma on hyvä startti uuteenyrittäjyyteen.Hankkeen aikana on selvinnyt, että on tarkoituksenmukaista tehdä toimialaselvityksiä, jotka tukevathankkeen toteuttamista tuottamalla informaatiota ja antamalla välineitä kehittämistyöhön. Peltojabioenergiaselvityksen tavoitteena oli tutkia Lapissa menestyvien peltokasvien soveltuminen biokaasutuotannonraaka-aineeksi sekä biomassan että laadun osalta. Peltoenergiatutkimuksessa erilaistenkasvien tuottokykyä verrattiin ruokohelpeen. Lisäksi selvitettiin laajemmin bioenergian käyttömahdollisuuksia.Maaseutumatkailu on kehittyvä toimiala Lapissa. Matkailu liittyy lähes kahteen kolmasosaankäynnistyvistä yrityshankkeista. Selvityksen tavoitteena oli laatia toimintamalleja matkailupalveluidentuotantoon sekä osoittaa kannattavuuden edellytykset ja menestystekijät. Lisäksi selvitettiinemolehmätuotannon ja lihan jatkojalostuksen reunaehtoja ja toteuttamis- ja kannattavuusedellytyksiäkoko tuotantoketjussa. Toimialaselvitysten hyöty kohdistuu ensisijaisesti hankeyritysten kehittämiseen,mutta tieto on jatkossa hyödynnettävissä myös muiden maaseutuyritysten toiminnan kehittämisessä.

Artikkel käsitleb eesti performance’i-kunsti retseptsiooni Soome trükimeedias peamiselt 1980. aastate lõpus, kui toimusid kunstnike esimesed külaskäigud üle lahe. Uuritavat perioodi raamivad metafoorid „suudlus“ ning „süütuse kaotus“. Esimene neist tähistab Eesti tegevuskunstnike esmakohtumisi läänega, mida markeerib konkreetne aktsioon, mille käigus kunstnik Siim-Tanel Annus suudles Soome maa- pinda. „Süütuse kaotus“ tähistab perestroika-aegse performance’i-kunsti siirdumist siirusest künismi, mida on esile tõstnud kunstnik Raoul Kur- vitz. See üleminek peegeldab laiemalt lääne idealiseerimise lõppu, kaine- nemist ning kapitalistlike oludega kohanemist. Artikkel analüüsib toonast kunstikriitikat, mille kaudu avaldub metafooridest laetud performance’i-kunsti ja turbulentse päevapoliitika vaheline pingeväli, ning uurib, kuidas suhestusid publiku ootused ning kunstnike kavatsused.

Rhodocybe tugrulii sp. nov. is described based on both morphological and molecular data (analysis of nrITS and nrLSU sequences) from Zigana Mountain, Trabzon, Turkey and Lääne County, Estonia. It is distinguished by the grey to beige or slightly reddish brown basidiomata, a small, convex to hemispheric, cracked pileus surface, decurrent lamellae; a pruinose and cylindrical stipe; 2- or 4- spored basidia; and hyaline, somewhat angular to broadly ellipsoid, sometimes obscurely bumpy, on average 5.9 × 4.9 μm inamyloid basidiospores. Colour photographs of fresh basidiomata and of the main micromorphological features and a comparison with the allied species are included. Based on molecular evidence, Clitocella obscura comb. nov. is proposed.

A student of the University of Tartu Viljandi Culture Academy, Laur Oberschneider, organised granite-boulder building fieldwork for his younger course-mates. The fieldwork took place from 22nd to 29th August 2014 in Laiakivi farm in Metsküla village, Lihula parish, in Läänemaa (western Estonia). Alo Peebo, who holds an MA in Inherited Crafts from UT VCA, shared his knowledge and skills for reconstructing the façade of the granite stone cellar and for repairing the back corners of the cellar's dry walls. During the fieldwork, the students learned how to split the rocks using both a stone splitting hammer and by wedging. A lot of attention was paid to the safety, and the students were taught to use ergonomic techniques to prevent any unnecessary injuries and or traumas arising from working with heavy boulders and slates. Since the wall had been previously repaired using a fast cement-based mortar the stones of the facade were difficult to clean and most of them had to be replaced by new ones during the fieldwork. A 10% lime-cement mortar, was used to build the façade. Due to the rainy autumn the mortar could not dry properly and some fractures that need repairing developed in the joints. To prevent this from happening, work on a wall should take place at the beginning or middle of the summer, so that the wall will have plenty of time to dry. A local newspaper Lääne Elu also wrote an article about the fieldwork. In the article, Krista Kallavus, the owner of Laiakivi Farm and the specialist on cultural heritage in the Hiiu-Lääne-Saare region with the Environmental Board, invited national parks to cooperate more with the VCA. Keywords: granite stone cellar, boulder construction, splitting, wedging, mortar

A student of the University of Tartu Viljandi Culture Academy, Laur Oberschneider, organised granite-boulder building fieldwork for his younger course-mates. The fieldwork took place from 22nd to 29th August 2014 in Laiakivi farm in Metsküla village, Lihula parish, in Läänemaa (western Estonia). Alo Peebo, who holds an MA in Inherited Crafts from UT VCA, shared his knowledge and skills for reconstructing the façade of the granite stone cellar and for repairing the back corners of the cellar's dry walls. During the fieldwork, the students learned how to split the rocks using both a stone splitting hammer and by wedging. A lot of attention was paid to the safety, and the students were taught to use ergonomic techniques to prevent any unnecessary injuries and or traumas arising from working with heavy boulders and slates. Since the wall had been previously repaired using a fast cement-based mortar the stones of the facade were difficult to clean and most of them had to be replaced by new ones during the fieldwork. A 10% lime-cement mortar, was used to build the façade. Due to the rainy autumn the mortar could not dry properly and some fractures that need repairing developed in the joints. To prevent this from happening, work on a wall should take place at the beginning or middle of the summer, so that the wall will have plenty of time to dry. A local newspaper Lääne Elu also wrote an article about the fieldwork. In the article, Krista Kallavus, the owner of Laiakivi Farm and the specialist on cultural heritage in the Hiiu-Lääne-Saare region with the Environmental Board, invited national parks to cooperate more with the VCA. Keywords: granite stone cellar, boulder construction, splitting, wedging, mortar

Töö suhteline osakaal õpetajate elus on viimase 40 aasta jooksul astmeliselt kasvanud. Ettepanekuid kooli ja hariduse ümberkorraldamiseks on esitatud üha rohkem, niisamuti on suurenenud muutuste mõju käsitlevate uuringute arv. Siinne uurimus võimaldab meil keskenduda mõningatele keerulistele probleemidele, mis peituvad uue koolireformi algatustes. Lääne ühiskonna kuldaja lõpus, 1975. aastal võttis Lortie Ameerika õpetajate ja haridusteaduslike uurimuste seose kokku järgmiste, tänini kehitavate sõnadega: "Kooliharidus on ettekirjutuste järgi mahukas, ent kirjelduse järgi väikesemahuline. Kuskil mujal ei ilmne see nii selgelt kui nende kahe miljoni inimese puhul, kes õpetavad riigikoolis." See küsimus, millele Lortie tähelepanu pöörab, on õpetajatega seotud teaduslikes aruteludes endiselt aktuaalne: palju ettekirjutusi ja kaudset portreteerimist, aga väga vähe tõsiselt võetavaid uurimusi portreteeritavatest ja ka ebapiisavalt koostööd nendega. Full text

Tutkimuksen tavoitteena oli tutkia suomalaisten kuluttajien asenteita monivaikutteista maataloutta kohtaan ja selvittää, millainen suhde näillä asenteilla ja estimoidulla maksuhalukkuudella oli. Lisäksi tarkasteltiin asenteiden, maksuhalukkuuden ja sosioekonomisten tekijöiden välisiä suhteita. Tutkimuksessa käytettiin vuonna 2002 kerättyä aineistoa (N=1300), josta on aiemmin estimoitu maksuhalukkuus contingent valuation –menetelmällä. Asenneulottuvuudet selvitettiin faktorianalyysin avulla. Faktorianalyysissä päädyttiin neljän faktorin ratkaisuun. Vastaajat jaettiin ryhmiin klusteriana-lyysissä asenneulottuvuuksista laskettujen faktoripisteiden pohjalta. Klusterianalyysissä vastaajista muodostui kuusi erilaista ryhmää, joiden välistä merkitsevyyttä testattiin maksuhalukkuutta ja sosio-ekonomisia tekijöitä vasten.Vastaajien korkea sosiaalinen asema heijastui myönteisinä asenteina, mutta matalana maksuhalukkuutena. Naisten maksuhalukkuus oli miehiä suurempi, mutta miesten asenteet olivat naisia myönteisempiä. Eteläsuomalaiset ja Vaasan läänin alueella asuvilla oli kaikkein myönteisimmät asenteet, mutta alhainen maksuhalukkuus.Olisi todennäköistä, että ihmiset, joilla on myönteiset asenteet, esittäisivät myös korkeita maksuhalukkuuksia. Tässä tutkimuksessa näiden välillä ei kuitenkaan havaittu positiivista riippuvuutta. Korkein maksuhalukkuus oli ryhmissä, jonka jäsenten asenteet kuvastivat välinpitämättömyyttä tai jopa kielteisyyttä monivaikutteista maataloutta kohtaan. Koska suurin osa maanviljelijöistä kuului tähän ryhmään, voidaan olettaa, että viljelijät eivät pidä monivaikutteisuutta tai ainakaan kaikkia sen osia tärkeinä. Viljelijöiden korkeiden maksuhalukkuuksien taustalla voi olla myös halu varmistaa tukien jatkuminen tulevaisuudessa. Kuluttajien kohdalla myönteisten asenteiden esittäminen yhdessä alhaisen maksuhalukkuuden kanssa voi kuvastaa ihmisten halua antaa itsestään edullinen kuva toisten silmissä. Aiemmissa tutkimuksissa tällaista toimintaa on selitetty strategisella käyttäytymisellä.Kuluttajatutkimuksessa on usein törmätty ihmisten asenteiden ja käyttäytymisen väliseen ristiriitaan. Tätä on selitetty sosiaalisilla ja psykologisilla tekijöillä. Tällainen usein todettu epäjohdonmukaisuus ihmisten toiminnassa on aiheellista ottaa huomioon myös talous- ja politiikkatutkimuksessa.Suomalaiset haluavat edelleen ensisijaisesti tukea kotimaista maataloutta puhtaan ja turvallisen ruoan tuottajana. Monivaikutteisen maatalouden muut tuotokset eivät ole kansalaisille yhtä tärkeitä, vaikkakin huomattavalla osalla suomalaisista on myönteiset asenteet näitä maatalouden tuottamia ulkoisvaikutuksia kohtaan.

This article presents linguistic innovations which are typical of both Courland and Salaca Livonian and are also known in the neighbouring Estonian dialect areas. These innovative features are phonological, morphological, and morphosyntactic. The features are present mainly in western and southwestern Estonia, but also more specifically in areas close to the current western border between Estonia and Latvia. This article discusses the nature and chronology of these linguistic features, taking into account their distribution. Broadly spread common features can be mostly explained as inherent innovations of western Finnic when they are not shown to be caused by contacts with Germanic or Baltic languages. Features which are spread in the immediate vicinity of the former Livonian language area can be classified as a Livonian substrate in sub-dialects of western and insular Estonian.Kokkuvõte. Patrick O’Rourke, Karl Pajusalu: Liivi jooned eesti murretes. Artikkel käsitleb keeleuuendusi, mis on iseloomulikud nii Kuramaa kui ka Salatsi liivi keelele ja on piiratult tuntud ka eesti murretes. Vaadeldakse fonoloogilisi, morfoloogilisi ja morfosüntaktilisi jooni. Need keelendid esinevad peamiselt Lääne- ja Edela-Eestis, eriti aga Eesti ja Läti praeguse läänepoolse piiri lähedal. Artiklis käsitletakse keelejoonte olemust ja kronoloogiat, võttes arvesse nende levikut. Laiemalt levinud liivipäraseid jooni saab enamasti pidada läänepoolse läänemeresoome omapärasteks arenguteks juhul, kui need muutused ei ole põhjustatud kontaktidest germaani ja balti keeltega. Varasema liivi keeleala vahetus läheduses tuntud jooned on aga tõlgendatavad liivi keele substraadiks lääne-eesti ja saarte murrakutes.Märksõnad: liivi keel, eesti keel, keeleajalugu, keelekontaktid, substraatKubbõvõttõks. Patrick O’Rourke, Karl Pajusalu: Līvõ tīedõd ēsti kīel mūrdis. Kēra vaņțlõb kīel ūdstõkši, mis at eņtšizt nei Kurmǭ äbku Salāts līvõ kīelõn ja at tundtõd sūorantõd vīțõ ka ēsti kīel mūrdis. Vaņțõltõd sōbõd fonolōgilizt, morfolōgilizt ja morfosintaktilizt nǟdõkst. Ne tulbõd jeddõ pǟažālistiz Vežgõr- ja Lǟnd-Ēstimǭl, amā jemīņ Ēstimǭ ja Lețmǭ paldīņiz lǟndpūoliz rubīž ležgõl. Laigāmõld laiglõnd līvõpierrizt nǟdõkst võibõd sūrimiz jag vȱlda vežgõrpūoliz vāldamiersūomõ eņtšvīțizt kazāndõkst siz ku nänt pūojõks äb ūotõ kontaktõd germān agā balt kīeldkõks. Līvõ kīel jedlõmiz teritorij kūoḑis ležglits tundtõd nǟdõkst at tulktõb līvõ kīel substrātõks ēsti kīel vežgõr ja kǭlad mūrdis.

Vormsi is a small island that belonged to the Oesel-Wiek bishopric during the Middle Ages. There is a church on the island that is dedicated to St Olaf, the Norwegian king who was undoubtedly the most popular saint among the Scandinavians. A short article written by Villem Raam in the anthology Eesti Arhitektuur (Estonian Architecture, 1996) is the only one worth mentioning that has appeared to date on the architectural history of the Vormsi church.The Vormsi church is comprised of a sanctuary and nave. Only the sanctuary was completed during the Middle Ages, and the stone nave was not completed until 1632. During the restoration of the church between 1989 and 1990, fragments were found of the foundation of the wooden church that predated the stone one. It is possible that the wooden church was utilised throughout the Middle Ages as a congregation room.Currently, it is believed that the Vormsi sanctuary was built during the 15th century. This dating is based on the pyramid-shaped vault consoles – a similar shape also appears in the chapel of the gate tower in the Padise Cistercian monastery. Actually, the Padise consoles have been reused. Their original location is unknown and their completion is impossible to date even within the time frame of a century.The most significant is the eastern wall of the Vormsi sanctuary, where a spacious niche with pointed arch is located. This Cistercian composition was also used in the Haapsalu Cathedral and apparently that was the model for the Vormsi church. The Haapsalu Cathedral is a surprisingly simple single-nave church with three bays. The church has richly decorated capitals on its wall pillars, on which both Romanesque and Early Gothic motifs have been used. At least some of the capitals have been hewn by a master who previously worked on the construction of the capital hall in the Riga Cathedral. The northern section of the Haapsalu Cathedral was apparently built in the 1260s. In the vicinity of Riga there is a church with a floor plan that is an exact counterpart to the one in Haapsalu – the Holme / Martinsala Church that dates back to about the 13th century. Considering both the floor plan and the sculptured decorations, it is believable that the designers and builders of the Haapsalu Cathedral came from the Riga environs.Pärnu is also on the Riga-Haapsalu route. Actually, two towns existed there during the Middle Ages. For a short time, Old-Pärnu on the right bank of the river had been the centre of the Oesel-Wiek bishopric before Haapsalu. However, the left bank of the river was controlled by the Livonian Order. There is very little information about the Old-Pärnu Cathedral that was completed around 1251 and destroyed by the Lithuanians in 1263. However, one thing is known – it also had a single-nave with three bays. There is no information about the design of the eastern wall of the cathedral. However, the sanctuary of St Nicholas’ Church in New-Pärnu had an eastern niche similar to the one in Haapsalu. It is not impossible that the motif was borrowed from the cathedral across the river or its ruins. Attention should also be paid to the fact that the design of the northern and southern walls in the sanctuary of Pärnu’s St Nicholas’ Church are similar to the Vormsi church. Therefore, there is no doubt that these two sanctuaries are architecturally and genetically related. Apparently the Vormsi sanctuary was built immediately or soon after the completion of the Haapsalu Cathedral – not later than 1270. It is not impossible that the vaults were constructed sometime later.The vault painting in the Vormsi sanctuary is probably inspired by the “paradise vaults” in Gotland. The Vormsi painting is strikingly primitive. In Estonia, this primitive style can also be seen in the churches in Ridala and Pöide.There is a squint (hagioscope) on the southern wall of the Vormsi church sanctuary, and an unusual sacrament niche with a light shaft in the eastern wall. This does not date back to the time when the sanctuary was built, but was added later. There have been at least eight such sacrament niches in Estonia, most of which were built in the 15th century.

Artikkel käsitleb rahvusvahelisi suhteid Esimese maailmasõja järel, keskendudes 1920. aastal Nõukogude Venemaa ja Eesti Vabariigi vahel sõlmitud Tartu rahulepingule, mis tähistas iseseisva Eesti riigi sündi. Tegemist oli esimese leppega, mis sõlmitud väikese kapitalistliku ja suure sotsialistliku riigi vahel. Ühtlasi sümboliseeris see muutust Nõukogude Venemaa poliitikas, olles peaprooviks Venemaa ja Lääne-Euroopa riikide suhete normaliseerumisele. Erinevate sotsiaal-majanduslike mudelite ja vastastikkuse usaldamatuse tõttu ei suutnud leping tagada ka 1920.–30. aastatel lõpuni rahumeelset koostööd kahe riigi vahel. Tartu rahu on jäänud siiani äärmiselt lõhestavaks küsimuseks. Vastakate arvamuste peamiseks põhjuseks on asjaolu, et pärast Nõukogude Liidu lagunemist arenesid Venemaa ja Eesti ühiskondlikult ja majanduslikult väga erinevates suundades. Pinged ja eriarvamused ei välista siiski võimalust leida vaidlusalustes küsimustes lahendusi. Kõige olulisem neist on piirileppe sõlmimine. Tartu rahulepingu sõlmimisel tehtud kompromissid võivad aidata lahendada ka kaasaegseid probleeme Venemaa ja Eesti vahelistes suhetes.

A dozen limestone reliefs with the coats of arms of a bishop and a bishopric have survived from the churches and castles of late medieval Livonia (a historical region roughly corresponding to present-day Estonia and Latvia). This article discusses a selection of those reliefs in western Estonia, in the two centers—Haapsalu and Kuressaare—of the former Saare-Lääne Bishopric. In earlier scholarship, these reliefs have been studied from the perspective of architectural history and connected with the construction or reconstruction of the buildings. The article will offer a different perspective and investigate the role of the reliefs in the context of symbolic communication, rituals of power, and visual commemoration. In the chapel of the Kuressaare castle, there is also a relief with the coat of arms of Pope Leo x, which raises the questions of who commissioned it, when, and why.

The present article is divided into two parts. Its theoretical introductory part takes under scrutiny how proper name has been previously dealt with in linguistics, philosophy and semiotics. The purpose of this short overview is to synthesise different approaches that could be productive in the semiotic analysis of naming practices. Author proposes that proper names should not be seen as a linguistic element or a type of (indexical) signs, but rather as a function that can be carried by different linguistic units. This approach allows us to develop a transdisciplinary basis for a wider understanding of naming as a sociocultural practice. The empirical part of the article uses one certain village in Estonia in Lääne-Virumaa district as an example to demonstrate how toponyms structure the social space, how they carry the memory and how naming practice highlights such changes in the semiotic behaviour of the social life that otherwise could have remained hidden.

The years 1988 to 1991 were a critical juncture in the history of Estonia. Crucial steps were taken during this time to assure that Estonian foreign policy would not be directed toward the East but primarily toward the integration with the West. In times of uncertainty and institutional flux, strong individuals with ideational power matter the most. This article examines the influence of Foreign Minister Lennart Meri’s and Prime Minister Edgar Savisaar’s experiences and historical consciousness on their visions of Estonia’s future position in international affairs. Life stories help understand differences in their horizons of expectation, and their choices in conducting Estonian diplomacy.

Estonia’s path towards a market economy started in 1987, when Gorbachev’s market-oriented reform course allowed for an unprecedented level of autonomous cooperation with capitalist countries. The developing networks with Western companies and economists, in particular from the neutral Nordic neighbours Finland and Sweden, played a key role in the process of implementing an increasingly radical pro-market agenda. Unrestricted by diplomatic constraints, Swedish and Finnish entrepreneurs, investors and advisors established numerous links to the evolving Estonian business environment, which was promoted as a bridge to the vast Soviet market. The Nordic connection facilitated the early transfer of market economy thinking and practices to Soviet Estonia and kicked off a long-term rearrangement of economic linkages across the Baltic Sea. Taking into account this transnational cooperation contributes to a new understanding not only of Estonia’s economic transformation, but also of the emergence of a new regional economic order that accompanied the geopolitical changes.

In the 19th century, the emigration of Estonians gathered momentum and Estonian villages were founded on the vast territory of the Russian Empire. Having survived over several generations, these native Estonian-speaking villages can be considered linguistic enclaves outside their homeland. This article will give an overview of research expeditions into Estonian villages in Siberia and the Far East in the 1980s and 1990s. Initially, we treated the linguistic enclaves as a continuation of the map of Estonian dialects, hoping to find in the foreign-language(s) surrounded and isolated Estonian language features which, primarily as a result of the influence of standard Estonian, have disappeared from the dialects of homeland Estonia. In our further studies, we have taken into account developments in modern linguistics: whether to place emphasis on the original (authentic) or on developmental changes. In terms of language influences, we cannot forget contacts with local and regional languages.Kokkuvõte. Jüri Viikberg: Eesti keelesaared omaaegse Tsaari-Venemaa aladel: kontaktid kohalike keeltega. Eestlaste väljaränne kodumaalt saavutas haripunkti 19. sajandil, mil eesti külasid rajati Vene impeeriumis Krimmi poolsaarest kuni Jaapani mereni. Tänapäevani säilinud eesti külades on emakeel kasutusel ka järglaspõlvkondades ja neid saab vaadelda eesti keelesaartena väljaspool emamaad. Et aladel, kuhu Tsaari-Venemaa poliitika eesti koloniste suunas, on elanud paljusid eri rahvaid, siis on artiklis jälgitud võimalikke keelekontakte kohalike keeltega piirkondade kaupa (Krimm, Taga-Kaukaasia, Lääne- ja Ida-Siber, Kaug-Ida). Keelematerjali põhjal võib väita, et kohalike (põlis)rahvaste keeltest on eestlased oma keelekasutusse võtnud eeskätt kohanimesid ning mõningal määral ka toidu, riietuse ja kohaliku elu-oluga seotud sõnavara.Märksõnad: eesti keel, eesti keelesaared, keelekontaktid, Kaukaasia eestlased, Krimmi eestlased, Siberi eestlased, Venemaa eestlased

The areas of the distribution of Indo-European loanwords in Finnic dialects are described on many lexical maps of the Atlas Linguarum Fennicarum and the Atlas Linguarum Europae. The maps of those atlases offer an opportunity to follow the post-formational contacts of the languages. The analysis of the spread of loanwords makes it possible to find the main routes and centres of Indo-European innovations in Finnic dialects and discuss the reasons for the different sources of the influences. Sometimes, the Finnic area has been a boundary zone for several widespread Indo- European stems coming from different directions. Often the area distribution of dialect words is etymologically suggestive, but the source language depends on the concept. The differences in the use of stems with the same Indo-European origin in different Finnic languages may, at least partly, be due to the words having been borrowed at different times and from different donor languages.Kokkuvõte. Vilja Oja: Indoeuroopa laensõnade levikust läänemeresoome keelte murretes. Kõigi läänemeresoome keelte murdesõnu koos on kaardistatud keeleatlastes “Atlas Linguarum Fennicarum” ja “Atlas Linguarum Europae”. Murdesõnade levilad ei kattu enamasti keelealadega. Atlaste kaartidel näeme alasid, kus eesti murretes on levinud (alam)saksa, rootsi, läti ja vene laensõnad, soome murretes rootsi ja vene laenud ning isuri, vadja, karjala ja vepsa keeles vene laenud või samad germaani algupäraga sõnad nagu soome või eesti keeles. Palju indoeuroopa laene seostub kaubandussuhetega ja siinmail valitsenud võõrvõimudega. Laenuallika määratlemisel arvestatakse sõna sisu ja laenamise aega. Osa rootsi sõnu on eesti, karjala, isuri ja vadja murretesse laenatud soome keelest. Saksa sõnu on isuri ja vadja murretesse levinud soome ja eesti keelest. Saksa laenudel liivi keeles leidub lätipäraseid jooni. Sõnalevikud näitavad, et soome keel kuulub sagedamini lääne, karjala ja vepsa murded ida mõjusfääri. Eesti ja liivi keeles on laene mõlemast suunast. Isuri ja vadja murretes kajastuvad kolme naaberkeele – soome, eesti ja vene mõjutused.Märksõnad: murdesõnavara, indoeuroopa laenud, keeleatlased, läänemeresoome keeled

Private letters between Estonia and the West as an information source from Stalinism to the start of the post-Stalin thaw, 1946–1959 After the Second World War, the Iron Curtain isolated Estonia from the rest of the world for a long time, separating many Estonian families from one another. Up to 80,000 Estonians fled from Estonia to the West due to the Second World War. Information on Estonia and the West was distorted by way of propaganda and censorship until the end of the Soviet occupation. The situation was at its most complicated during the Stalinist years, when information and the movement of information were controlled particularly stringently. The only possible communication channel between Estonia and the West for private individuals during the era of totalitarianism was the exchange of letters, and even this was exceedingly restricted and controlled. The unique correspondence between Kusta Mannermaa (1888–1959) and his nephew Väino Veemees (1919–1987) and a friend named Jaakko Valkonen (1891–1968), who was a schoolteacher in Finland, inspired the writing of this article. Nearly 80 letters from the years 1946–1959 have been examined. The primary aim of this study is to identify how opportunities for relaying information between Estonia and the West were already sought and found during the post-war decades regardless of censorship, and what the important themes were. Thematically speaking, three main themes are focused on: the establishment, disruption and restoration of written contacts between Estonian war refugees and Estonia; Estonian expatriate literature in Kusta Mannermaa’s private letters, and his cultural contacts with the Estophile Finnish schoolteacher Jaakko Valkonen in 1946–1959. During the post-war years, expatriate newspapers, including especially the Eesti Teataja [Estonian Gazette] in Sweden (starting from 1944) and the Eesti Rada [Estonian Path] in Germany (starting from 1945), obtained information on the Estonian homeland primarily from newspapers in Soviet Estonia (Rahva Hääl [the People’s Voice], Sirp ja Vasar [the Sickle and Hammer], and others) and from radio broadcasts, in isolated cases also from released German prisoners of war and Estonians who had escaped from Estonia, and very rarely from private letters. Unlike previously held viewpoints, it can be assumed that contacts between Estonians in the Estonian homeland and expatriate Estonians were already altogether closer starting in the latter half of the 1940s. Kusta Mannermaa’s correspondence helps to bring more clarity to this question. First of all at the end of 1945, he revived his correspondence with the Estophile Finnish schoolteacher Jaakko Valkonen. Contacts between Finnish and Estonian private individuals had been prohibited since the summer of 1940 in connection with the annexation of Estonia by the Soviet Union. The occupying German authorities permitted the exchange of letters for only a short period of time in the spring of 1942. When communication by way of letters was allowed between Estonians in the Estonian homeland and expatriate Estonians in connection with the repatriation policy, Väino Veemees also wrote from Bonn to his relatives in Estonia. Namely, the greater portion of Estonians who had reached the West from Estonia (up to 40,000) were located in the occupation zones administered by the Western Allies in Germany after the war. More than 30,000 of them were living in the so-called displaced persons (DP) camps that had been established by the Allied military authorities or the United Nations Relief and Rehabilitation Administration (UNRRA). The postal system had ceased to operate in Germany at the end of the war until the American military administration allowed country-wide postal deliveries to resume there at the end of October, 1945. Prior to the mass deportation of 1949, the sending of letters from the Estonian homeland to the West was banned, and correspondence between Estonians in the Estonian homeland and expatriate Estonians was cut off. Letters from Finland reached Estonia at least until the end of 1949. Contact between Estonians living on either side of the Iron Curtain was interrupted for a lengthy period of time. According to numerous sources, correspondence already started being revived in 1954–1955. The turning point came after the 20th CPSU Congress in 1956, when Stalin’s personality cult was denounced. Correspondence with relatives or kindred spirits living in the West was emotionally necessary on the one hand, but politically dangerous on the other. Yet by using self-censorship, it was nevertheless possible to maintain correspondence even in the Stalinist period by concealing important information written between the lines. Family ties gave strength to the soul at the most difficult time for Estonia during the post-war Stalinist repressions, and later on as well. For this reason, regardless of the obstructions of the Soviet regime, people tried to maintain contact with relatives and friends living in the Estonian homeland and those in the West, and to know about one another’s fate. The importance of the written word in spiritual and intellectual selfpreservation has to be stressed. On a spiritual level, it is very difficult to live in isolation in the cultural space of Europe without knowing about cultural life in the rest of the world. Yet it was even more important for Estonians who remained in their homeland to know that the fostering of Estonian culture and language was continuing in the free world. Every fragment of information on culture from the free world, especially books, was important for intellectual and spiritual resistance and self-preservation. It was not allowed to send books to or out of Estonia in the latter half of the 1940s. Mainly literature, including Estonian expatriate literature and newer Finnish literature, as well as original Estonian literature and literatuure translated into Estonian published in those years in Soviet Estonia, was discussed in Mannermaa’s correspondence with the West in those years. It turns out from the current study that information on Estonian expatriate literature, for instance, already reached Estonia ten years earlier than has hitherto been believed, by 1947 at the latest. How widely this information was known in cultural circles, however, is another question. The exchange of books with the West was allowed from the mid-1950s. A number of sources refer to the circumstance that the period from the end of 1955 to 1958 was a better time in the postal connection between Estonia and the West compared to the subsequent years. The authorities had not yet managed to update the censorship regulations in the new liberalised conditions. Together with the revival of correspondence under liberalised conditions, the sending of books also began again for the first time in over ten years starting from the mid-1950s. Thus Mannermaa sent Estonian classics to his relatives abroad starting in 1956, for instance new editions of the works of Juhan Liiv and F. R. Kreutzwald. Jaakko Valkonen sent him Finnish literature, for instance books by Mika Waltari, which were immensely popular at that time. In 1958 at the latest, but most likely already a few years earlier, Estonian expatriate literature also reached Estonian cultural figures in the Estonian homeland. Thereat numerous sources allude to exceptionally more liberal conditions from 1955 to the start of 1958 compared to later times. In some cases, expatriate Estonians who had gained citizenship in foreign countries were even able to use this liberalisation of conditions in those years to achieve the release of their relatives from Estonia to the West.

The aim of the current article is to observe affricates in Livonian. Studies on the Finnic languages have described affricates in South Estonian, Veps, Votic, and Karelian, while Livonian affricates are poorly studied. The phonetic data used in this article show that the voiceless alveolar affricate /ts/ [͡ts], voiceless palatal alveolar affricate / tš/ [͡tʃ], and their voiced counterparts /dz/ [d͡ z] and /dž/ [d͡ ʒ] are found in the Livonian phonological system. Also, the occurrence of a palatalised /ḑš/ [d͡ jʃ] was detected. The words containing affricates are primarily Latvian loanwords as well as descriptive and onomatopoeic words. There are some acoustic characteristics that differentiate Livonian affricates from consonant clusters. For instance, the duration of affricates is quite short, being sometimes even shorter than that of single fricatives. The transition from the stop to the following fricative in Livonian affricates is not as sharp as in the case of similar consonant clusters. Also, the existence of the broken tone or stød must not be ignored in Livonian, as it can cause changes in the location of the syllable boundary.Kokkuvõte. Tuuli Tuisk: Tähelepanekuid liivi keele afrikaatide kohta. Artikli eesmärk on kirjeldada liivi keele afrikaate. Lääne meresoome keeltest on afrikaate kirjeldatud lõunaeesti, vepsa, vadja ja karjala keeles, liivi keele afrikaadid on aga suures osas seni kirjeldamata. Artiklis kasutatud foneetiline ainestik näitab, et liivi keele fonoloogilises süsteemis on olemas helitu alveolaarne afrikaat /ts/ [͡ts], helitu palataalalveolaarne /tš/ [͡tʃ] ja nende helilised vasted /dz/ [d͡ z] ja /dž/ [d͡ ʒ]. Lisaks on täheldatud palataliseeritud afrikaati /ḑš/ [d͡ jʃ]. Afrikaate sisaldavad sõnad on eeskätt läti keele laensõnad, deskriptiivsed ja onomatopoeetilised sõnad. Esinevad mõned iseloomulikud akustilised tunnused, mis eristavad liivi keele afrikaate konsonantühenditest. Näiteks on afrikaadi kestus üsna lühike, olles mõnikord lühem üksikust frikatiivist. Üleminek sulult frikatiivile on afrikaatide puhul sujuvam kui vastava konsonantühendi puhul. Afrikaatide hääldamisel on oluline ka katketooni esinemine. Nimelt võib katketoon tingida häälduses silbipiiri asukoha muutuse.Märksõnad: fonoloogia, foneetika, konsonandid, afrikaadid, läänemeresoome keeled, liivi keelKubbõvõttõks. Tuuli Tuisk: Tǟdõlpanmizt iļ līvõ kīel afrikātõd. Kēra tuņšlõb līvõ kīel afrikātidi. Vāldamiersūomõ kēļšti afrikātõd ātõ lieudtõb jedālēsti, vepsā, vaḑā ja karjala kīels. Sīegid līvõ afrikātõd äb ūotõ nei jõvīst tuņšõltõd. Fonētili material sīes kēras nägțõb, ku līvõ kīel fonolōgij sistēms attõ seļļizt afrikātõd: /tš/ [͡tʃ], /dz/ [d͡ z], /dž/ [d͡ ʒ] ja /ḑš/ [d͡ jʃ]. Sõnād, kus attõ afrikātõd, attõ amā jemīņ lețkīelstõ täpīņtõd sõnād, deskriptīvizt ja onomatopoetik sõnād. Līvõ kīel afrikātidi äb või piddõ īņõzkillijid kubūdõks. Nägțõbõks afrikātõd attõ killõld lītizt, jo lītimizt äbku īžki frikatīv. Iļlǟmi t-st agā d-st frikatīv pǟlõ äb ūo nei vaimi ku īņõzkillijizt kubsõ. Tǟdzi um ka līvõ kīel katkāndõks agā murdtõd tūoņ. Až siedā īeldõb, zilb rubīž võib vaidõ eņtš kūož.

This paper is an intragenetic typological study of participial systems in Uralic languages, a family demonstrating a significant degree of variation in this domain. The classification of participial forms is based primarily on two parameters, participial orientation, or relativizing capacity, and tense-aspect-modality (TAM). The sample comprises ten languages, and the data comes from descriptive studies as well as from native speakers and language experts. The study shows that participial systems in Uralic languages fall into three major groups, namely languages with inherently oriented participles, languages with contextually oriented participles, and languages featuring a combination of these participial types. The geographical distribution of participial systems shows strong areal tendencies resulting from language contact. For several centuries, western Uralic languages (e.g. Finnish and Hungarian) have been influenced by Slavic, Germanic and Baltic varieties, while eastern Uralic languages (e.g. Tundra Nenets and Khanty) historically form a linguistic area with northern Eurasian languages, such as Turkic and Yeniseian. As a result, the western varieties belong to the Standard Average European type with respect to participial properties, while the eastern ones make use of prenominal participial relative clauses, which are a well-known areal feature in North Asia. It is also noteworthy that Uralic languages do not show any clear matter borrowing in participial forms, so it is rather the pattern that is transmitted via contact.Аннотация. Ксения Шагал: Системы причастий в уральских языках: предварительный обзор. Данная статья представляет собой внутригенетическое типологическое исследование систем причастий в уральской языковой семье, которая отличается заметным разнообразием в этой области. Предлагаемая классификация причастных форм основана на двух основных параметрах: ориентации причастий и их видо-временных характеристиках. Изучаемая выборка включает в себя десять языков. Данные были получены в ходе работы с языковыми описаниями и носителями отдельных языков. Исследование показывает, что системы причастий в уральских языках делятся на три основных типа: системы причастий с внутренней ориентацией, системы причастий с контекстной ориентацией, а также системы, содержащие оба типа причастных форм. В географическом распространении различных систем прослеживаются четкие ареальные тенденции, являющиеся результатом языковых контактов. На протяжении нескольких веков западные уральские языки (например, финский и венгерский) испытывали влияние славянских, германских и балтийских языков, а восточные представители уральской семьи (например, тундровый ненецкий и хантыйский) исторически входят в один языковой ареал с тюркскими и енисейскими языками, распространенными в Сибири. В результате в отношении причастий западные уральские языки можно считать языками среднеевропейского стандарта (Standard Average European), восточные же активно используют преноминальные причастные обороты, характерные для языков Сибири и Дальнего Востока. Примечательно также, что уральские языки не заимствуют сегментного материала для образования причастий, так что рассматриваемая ситуация представляет собой пример заимствования модели (pattern-borrowing), а не формы (matter-borrowing).Ключевые слова: Уральские языки, причастия, относительные предложения, языковые контакты, ареальная лингвистикаKokkuvõte. Ksenia Shagal: Ülevaade partitsiibisüsteemidest Uurali keeltes. Siinne artikkel on intrageneetiline tüpoloogiline uurimus partitsiibisüsteemidest Uurali keeltes – keelkonnas, mis näitab vastavas domeenis olulist varieeruvust. Partitsiibivormide klassifikatsioon põhineb peamiselt kahel parameetril: partitsiibi orientatsioon või relativiseerimise võimalus ja aeg-aspekt-modaalsus (tense-aspect-modality, TAM). Valim koosneb kümnest keelest, andmestik pärineb deskriptiivsetest uurimustest kui ka emakeelsetelt kõnelejatelt ja keele ekspertidelt. Uurimusest selgub, et Uurali keelte partitsiibisüsteemid võib jagada kolme peamisesse gruppi: sisemiselt orienteeritud partitsiipidega keeled, kontekstuaalselt orienteeritud partitsiipidega keeled ja nende kahe kombinatsiooni kasutavad keeled. Partitsiibisüsteemide piirkondlik jaotumus näitab tugevaid areaalseid tendentse, mis tulenevad keelekontaktidest. Sajandeid on Lääne-Uurali keeled (nt soome ja ungari) olnud mõjutatud slaavi, germaani ja balti keelekujudest, kuid Ida-Uurali keeled (nt tundraneenetsi ja handi) on ajalooliselt moodustanud keelelise areaali Põhja-Euraasia keeltega, nagu turgi ja jenissei. Selle tulemusena kuuluvad partitsiipseid omadusi ilmutavad läänepoolsed keelekujud Euroopa keskmise standardi (Standard Average European, SAE) hulka, idapoolsed keeled aga kasutavad prenominaalseid relatiivlaused, mis on tuntud areaalne joon Põhja-Aasias. On tähelepanuvääre, et Uurali keeltes esinevad partitsiibivormid ei näita selgeid märke vormiainese laenamisest, mis viitab sellele, et kontakti tulemusel kantakse üle pigem struktuurimall.Märksõnad: Uurali keeled, partitsiibid, relatiivlaused, keelekontakt, areaalne keeleteadus

Kõige viimase, 2009. aasta rahvaloenduse järgi elab Kasahstanis 16 miljonit elanikku, kellest 40% ei ole kasahhid. Nende hulgas on pea 130 rahvuse ja etnilise grupi esindajad. Mitmerahvuselise Kasahstani tekkimisel on keeruline kahe sajandi pikkune ajalugu. Iga etnilise grupi ajalugu Kasahstanis on unikaalne ja tihti traagiline. Osa diasporaagruppide kujunemisele Kasahstanis on pööratud väga vähe tähelepanu, nende hulgas on ka sealsed eesti, läti ja leedu vähemused. 2009. aasta rahvaloendus registreeris riigis umbes 7000 nende rahvuste esindajat, mis on vähem kui 0,1% kogu elanikkonnast. See on üks võtmepõhjusi, miks on nende kohta nii vähe teavet. Teiseks põhjuseks on allikate vähesus. Kuna tänaste Balti riikide aladelt tulnud migrantide arv on alati olnud väike võrreldes teiste rahvustega (venelased, ukrainlased, valgevenelased, sakslased, poolakad jne), ei kajastu nende arv üldisemates statistilistes ülevaadetes, arhiivimaterjalides ega käsitlustes. Nii mainiti 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse talurahva ümberasumise ajal eestlasi ja lätlasi “saksa populatsiooni” osana. Stalini küüditamiste käigus varjutasid eestlaste, lätlaste ja leedulaste arve palju suuremad sakslaste, poolakate ja valgevenelaste arvud. Eesti, läti ja leedu diasporaa ajalugu Kasahstanis on huvitav ka sellepärast, et see on osa nende gruppide päritolumaade ajaloost. Ühest küljest on oluline teada, kuhu ja miks tänaste Balti riikide elanikud lahkusid või ümber asustati. Teisest küljest on isegi väikseimad diasporaagrupid osa Kasahstani elanikkonnast. Neil on oma ajalugu, mis on kui pusletükk, mis kuulub selle riigi 20. sajandi ajaloo tervikpilti. Käesoleva uurimuse eesmärk on anda üldine ajalooline ülevaade eesti, läti ja leedu diasporaade tekkimisest Kasahstanis 19. sajandi lõpust kuni 20. sajandi lõpuni, et tõmmata uurijate tähelepanu sellele temaatikale. Kitsas allikaline baas määras uurimismeetodi: andmekogu loomine Kasahstanis elanud eestlastest, lätlastest ja leedulastest. Täna koosneb see 1113 biograafiast, millest 577 on eestlaste, 374 lätlaste ja 162 leedulaste elulood. Teave iga isiku kohta on kogutud viit peamist tüüpi allikatest: monograafiad ja mälestused, publitseeritud ja publitseerimata arhiivimaterjalid, Kasahstani ajakirjandus ja kodu-uurimused, biograafilised käsiraamatud ja intervjuud ning võrguandmebaasid. Isikute kohta kogutud teabe kvantitatiivne ja kvalitatiivne analüüs aitas välja selgitada Kasahstani eesti, läti ja leedu diasporaade tekkimise põhilised staadiumid. Selgub, et vaatamata päritolurahvaste sarnasele ajaloole Vene impeeriumis ja hiljem Nõukogude Liidu koosesisus arenesid rahvuslikud vähemused erinevalt. Kokkuvõttes võib öelda, et lätlased ja eestlased ilmusid Kasahstani 19. sajandi lõpul talupoegade ümberasumise tulemusena. Esimene Eesti asundus Kasahstanis asutati 1893. aastal Novočerkasski vallas Akmola maakonnas Akmola provintsis ja sai nimeks Petrovskoe. Selle rajasid Liivimaalt Võru maakonnast pärit talupojad. 1905. aastal asutati Akmola maakonnas Shokai asundus, mis sai oma nime samanimeliste allikate järgi. Eestlased moodustasid seal 1906. aastal (või mõnede allikate järgi 1907. aastal) Liflyandskoe asunduse. Lisaks Kesk-Kasahstanile kolisid eestlased ka Ida-Kasahstani. Aastatel 1905–06 rajati Zaysani piirkonda Hiina piiril Markakoli järve ääres mitu asundust. 1908. aastal saabusid sinna eesti ümberasujad ning asutasid samuti mitu asulat. Hiljem moodustati neist Ülem-Elovka ja Alam-Elovka külad. Lätlased ei moodustanud eraldi asulaid ja elasid vene, saksa ja eesti külades ning linnades. Esimese Vene impeeriumi rahvaloenduse järgi 1897. aastal elas tänase Kasahstani aladel 322 lätlast. 1926. aastaks oli lätlaste arv kasvanud 1101 isikuni. Elanikkond suurenes tänu Stolõpini maareformidele ja Nõukogude rahvuspoliitikale, millega seoses jõudsid lätlased tähtsatele kohtadele parteis ja ettevõtetes. Läti diasporaad eristas lätlaste osa Nõukogude riigi ülesehitamisel ja nende tegevus avalikus sfääris erinevatel tasanditel. Leedu diasporaa erineb oluliselt läti ja eesti diasporaast. 1897. aasta rahvaloenduse järgi oli Kasahstanis vaid 20 leedulast. Vene impeeriumi ümberasumispoliitika 20. sajandi alguses viis siiski mõningase leedulaste arvu suurenemiseni. Eesti ja Nõukogude Vene vahel sõlmitud Tartu rahulepingu järgi said Eestist pärit Venemaal elavad isikud taotleda Eesti kodakondsust ja Venemaalt lahkuda. Eestlastel, kes elasid tänase Kasahstani territooriumil, lubati taotleda Eesti kodakondsust Omski kontroll-opteerimiskomisjoni kaudu. Tänaseks olen leidnud 81 Kasahstani eestlaste taotlust. Koos pereliikmetega soovis Eesti kodakondsust saada 251 isikut. Eesti kodakondsuse taotluste ja tegelike optantide täpne arv on hetkel veel teadmata. 1930. aastatel represseeriti Kasahstanis vähemalt 602 eesti, läti ja leedu rahvusest isikut, mis moodustab umbes 16% tollasest balti diasporaast. Lisaks sai Kasahstanist küüditamiste ja sunnitöölaagritesse saadetute sihtkoht Nõukogude Liidus. Eesti, läti ja leedu vangide täpne arv ja osakaal on samuti hetkel veel väljaselgitamisel. 1941. ja 1949. aasta küüditamiste tulemustena suurenes eestlaste ja lätlaste arv vaid veidi, samas kui leedulaste arv kasvas küüditamiste järel järsult. 1959. aasta rahvaloenduse järgi oli Kasahstanis 12 132 leedulast. Analüüsides isikute andmekogu äratas tähelepanu arreteerimiste laine, mis tabas aastatel 1941–42 Gurjevi piirkonna (tänane Atõrau Lääne-Kasahstanis) leedu rahvusest naisi. Tuvastasin 16 isikut, kes arreteeriti ja kellele mõisteti karistus ühe aasta jooksul, augustist 1941 augustini 1942. Koos teiste rahvuste esindajatega võtsid Kasahstani eestlased, lätlased ja leedulased Punaarmee koosseisus osa Teise maailmasõja lahingutest. Olen tänaseks leidnud enam kui 100 isikut, kes on saanud oma teenistuse eest autasu, kuid uurimistöö jätkub ka sel alal. 1970. aastate alguses oli Kasahstani eesti, läti ja leedu diasporaa arvuline tippaeg, kokku 20 000 isikut. Poliitilise režiimi pehmenemise tulemusena Nõukogude Liidu viimastel aastatel said mitmed represseeritud õiguse koju tagasi pöörduda, mille tulemusel balti diasporaa vähenes. Nende väljaränne toimus 1990. aastateni. Teine oluline faktor on elanikkonna loomulik vähenemine. 2009. aastaks oli balti diasporaa vähenenud 3,2 korda. Täna on leedu diasporaa balti vähemusrühmadest suurim. Nad on loonud rahvusliku kultuurikeskuse Karaganda piirkonnas, kus on võimalik õppida leedu keelt ja saada teavet leedu kultuuri kohta. Käesolev artikkel on esimene katse kirjeldada eesti, läti ja leedu diasporaa ajalugu ning see esitab mitmeid küsimusi edasiseks uurimiseks: miks otsustasid eestlased 20–30 aastat pärast ümberasumist Eestisse tagasi minna? Mitmel eestlasel õnnestus saada Eesti kodakondsus ning reaalselt Eestisse tagasi jõuda? Kui paljud eestlased, lätlased ja leedulased sunniti Kasahstani välja rändama 1930. ja 1940. aastatel? Milline oli nende edasine staatus? Kas nad jäid paigale või kolisid 1970. ja 1980. aastatel kodumaale tagasi? Eestlaste, lätlaste ja leedulaste osa uudismaade ülesharimise kampaanias on samuti vähe uuritud.

This article is part of a joint project conducted by Finnish and Estonian scholars that aims to comparatively study the famine of the 1860s in those countries. Unlike Finland, research into the last large-scale famine of the 19th century has begun only rather recently in Estonia. Kersti Lust has contributed the most to this area of research. The task of this article is to trace the development of agriculture in the present-day Estonian area in the 1860s, focusing primarily on the size of harvests. Attention is paid to some factors that still made agriculture vulnerable even in the 1860s. Additionally, the article also considers methods adopted at the local level in attempts to resolve the situation, alleviate food shortages, and ward off famine. The appendices to the annual reports drawn up by the governors general of Estland and Livland include statistical data on the amounts of winter grain (rye), summer grains (barley, oats) and potatoes sowed, the size of their harvests (in chetverts), and the number of inhabitants. These appendices also provide an estimate of crop yields (how many seeds these types of crops produced). The fact that more precise information from Estland on 1868 is missing has to be pointed out as the largest gap. In spite of imperfection, the absolute numbers presented in the appendices of the reports from the governors are used in this article since there are no better options. The archives of rural municipal governments provide the opportunity to ascertain how different localities tried to alleviate the situation that emerged as the result of crop failure and to ensure that all members of the rural municipality were supplied with grain. The extent of crop failure, the use of communal grain, and the purchase of grain using money from the rural municipal treasury or on loan unfold from rural municipal council transcripts. Many archives of rural municipal governments have been lost over time. There are only 156 collections in total that contain transcripts from 1868 and 1869. The most important grain was rye, which could withstand poor growing conditions. The amount of winter grains sowed in Estonian territory as a whole was around 200,000 chetverts in the 1860s, and in the better years, the harvest of winter grains exceeded the threshold of 1,000,000 chetverts. The average crop yield of winter grains was 4.8 in the 1860s (excluding 1868). Barley and oats were primarily grown as summer grains, whereas oats were mostly used as animal feed. It was only starting in the 1830s that potato cultivation had begun spreading more extensively in the Baltic region, whereas it started being used primarily in distilleries, where it was cheaper raw material compare to rye. Unlike grains, potatoes were cultivated considerably less in Livland than in Estland. The potato harvest failed in Estland in 1866 and 1867, when the crop yield was only 2.8. The crop nevertheless did not fail in 1868 in the northern part of Livland as a whole, but it was poor (the crop yield was 3.4). Good potato harvests in Estland in both 1869 and 1870, when it set a record, surpassing the 662,000 chetvert threshold, contributed to recovery from the famine. Crop failure (less than three seeds) was not universal, rather it affected only one crop type and was mostly regional. In Northern Estonia and primarily in Saaremaa, the years of poor harvests in 1865 and 1867 were followed by the rainy summer of 1868, which brought with it crop failure and famine. The most complicated situation was in Saaremaa because the soil there was not very fertile. There winter grain yielded 2 seeds, summer grains 2.5 and potatoes 0.5 seeds. Thus, less potatoes were harvested there than were planted. Tartu County was the only district in Livland where average or satisfactory, and even good harvests were almost consistently achieved in the 1860s. Grain grown in Estland and Northern Livland was mostly consumed in the domestic market. Manorial estates cultivated grain primarily with the needs of the market in mind, while farms had to look after covering their own needs first and foremost. At that time, 1 chetvert of winter grain and 1 chetvert of summer grains was considered the food requirement of one person for a year. In Estland, 1.1–1.7 chetverts of rye and 1.2–2.2 chetverts of summer grains were produced per inhabitant in the 1860s. Rye was produced in quantities below this norm (0.8) in 1865, 1867, as well as in 1868, according to indirect data. In Northern Livland, 1–1.4 chetverts of rye and 1.1–2.0 chetverts of summer grains were produced per inhabitant. There the production of rye was slightly below the norm (0.9) in 1865, 1867, 1868 and also in 1870. Although crop yield was higher in Northern Livland, the large number of very small holdings in the crown manorial estates there, where secondary livelihoods, primarily fishing, occupied an important place, caused lower indices per person. The rye harvest per person was lowest in Pärnu County and Saaremaa (0.6) in 1868. The relative proportion of crown manors was especially large in these two counties. Alongside harvests and crop yields, it is also necessary to examine how the population coped in situations of crop failure and hunger, and what measures were taken for alleviating grain shortages. This particular crop failure was the first serious touchstone for the rural municipal communities that had only just been liberated from the control of the manorial estates by the Baltic Rural Municipalities Act in 1866. According to this act, each rural municipal community had to elect a council, which was the governing body of the rural municipal community. Thus, the council was the body that had to make the decisions concerning the use of the communal granary’s grain reserves, the taking out of loans, and distributing aid. Harvests in many regions of Estland and Northern Livland, and especially in Saaremaa, were so small in 1868 as the result of crop failure that they did not make it possible to survive over the winter or to allocate grain for the next sowing. The crisis reached its culmination in the winter of 1868 and the spring of 1869, when famine struck the most backward regions, gripping the province of Estland more or less as a whole, whereas the situation in Lääne County was the worst. Of the counties of the northern part of Livland, it struck only Saaremaa severely. Epidemics broke out in addition to the famine, primarily typhus, as well as dysentery, measles, smallpox, etc. The rural municipality was obliged to care for all its members, especially if they encountered difficulties due to either illness or poverty. Particular attention started being paid to providing poorer people with food and shelter. Food supply policy in the Russian state was founded on maintaining reserves in local communal granaries in order to prevent famine in the event of crop failure. In an emergency, members of the community could borrow grain from the granary for food or sowing, but the borrowed grain had to be returned together with interest in the form of grain from the new crop. In good years, the rural municipality could sell the surplus grain and set aside the money earned from such sales in the rural municipal treasury. When the communal granary’s grain reserves had been distributed and the granary was empty, the next measure was to purchase additional grain in return for the savings of the rural municipality, using both money from the treasury as well as obligations. In some rural municipalities, such measures were sufficient, and the rural municipality managed in this way to ride out this difficult period and also to feed its poor. More exceptional measures did not have to be adopted. This, of course, depended on the condition of the rural municipal treasury, which differed widely. Money taken from the rural municipal treasury was also a loan that had to be paid back. Here the principle of joint surety applied, thus this also had to be paid back on behalf of those who were themselves incapable of doing so. These measures nevertheless were not sufficient everywhere because primarily in Northern Estonia and Saaremaa, rural municipality transcripts record that the whole rural municipality had declined into great need and poverty, and all of the poor were starving. If the rural municipality had spent its own financial resources, the next step was to apply for a crown loan with which to procure grain, which would in turn be loaned out to the people of the rural municipality. The public authorities already made it known well in advance that rural municipalities could take out loans in an emergency, stressing that this was not aid and that it had to be paid back. The rural municipality could use granary reserves and money from the rural municipal treasury and receive support loans from the state only with the consent of the parish judge. The threshold for requesting permission was quite high because rural municipalities mostly already had communal granary debts, and the authorities feared the creation of new debts. The decision to take out a loan was not taken lightly in the rural municipalities because both paying back the loan and the payment of interest were considered to be too difficult. Taking out a crown loan was placed on the agenda only in the event of a very serious emergency, when reserves were completely depleted. The need for loans continued to grow at the end of 1868 and over the first half of 1869, when there were shortages of bread grains as well as seed grain. Different types of tactics can be seen in the case of taking out loans that corresponded to the size and opportunities of the rural municipality. In some rural municipalities, it was common procedure to assess the situation separately for each month, and smaller sums within the range of 100–600 roubles were taken out repeatedly as loans. Elsewhere – primarily in larger rural municipalities – the aim was to borrow a larger sum all at once that exceeded 1,000 roubles. A small proportion of the rural municipalities in Järva, Viru and Lääne counties had taken out a loan by then, but the sum could even extend to 3,000 roubles. Since the rural municipalities had been made responsible for looking after supplying the peasantry with food, resolving the situation depended on the extent of the famine and the economic condition of the rural municipality. At the same time, the rural municipality lacked sufficient power for coping with the tasks assigned to it. The resources of the rural municipality were limited, and it did not have possibilities for redistributing reserves between rural municipalities. In cases of more serious famine when communal granary reserves were insufficient, the manorial estate and, above all, the state had the means for assisting the population. Grain harvests did not depend solely upon the weather or other natural conditions, but also on agrarian relations. The farm economy was still almost entirely dependent on the manorial estate economy in the 1860s. Major changes took place in the 1860s aimed at accelerating the transition from the mode of management based on corvée to a system based on a money economy. The reorganisation of relations between farm and manorial estate did not immediately bring any noticeable changes. The three-field system remained in use in compact hamlets with fields divided into strips in Estland and Saaremaa until the enclosure of farms, which was usually carried out just before the manor put the farms up for sale. Enclosure became universal in the latter half of the 19th century, when the sale of farmland to peasants as hereditary property became its primary impetus. The outright purchase of farms took place early in Livland precisely in those areas with predominantly dispersed settlement where farms had accumulated money from the sale of flax and where it was not necessary to carry out the enclosure of farms before starting to sell farms. At the same time, this is precisely what led to Northern Livland’s more rapid commercial and financial development compared to Estland. Areas with enclosed farms that had been purchased outright were naturally not immune to unfavourable weather conditions and crop failure. They nevertheless had better chances for coping with grain shortages. Only the establishment of new economic relations, primarily the enclosure of farms and the growth of peasant smallholdings, created the prerequisites for the transition to crop rotation and for increased crop yields, which made it possible to cope better with setbacks.

Abstract: This article analyses two recent Baltic films, Jaak Kilmi’s The Dissidents (Sangarid, 2017, Estonia) and Romas Zabarauskas’s The Lawyer (Advokatas, 2020, Lithuania), which engage with migration, whiteness, white privilege and their intersection with gender and sexuality in countries that moved from ‘post-Soviet’, to becoming members of the European Union and realigning themselves with (Western) Europeanness. As this realignment often also comes with racial or colonial ideologies, these two films imagine different ways of navigating what this realignment might mean in the Baltic countries in the twenty-first century. Valge „lääneliku“ mehelikkuse etendamine ja ümberkujutamine Balti kinoekraanil Üks korduvaid troope Euroopa filmides migratsioonist on Ida-Euroopast pärit naisrändaja, kes koledast ja kriminaalsest Ida-Euroopast tulles otsib paremat elu Lääne- või Põhja-Euroopas, sattudes tihtipeale seksikaubanduse ohvriks. Balti filmides võib aga 2010. aastatel näha uusi migratsiooni kujutamise viise, eriti filmides, mis käsitlevad valgesust ja valget privileegi ning nende ristumist seksuaalsuse ja sooga nõukogudejärgsest perioodist edasi liikunud ühiskondades, mis Euroopa Liidu liikmeks saades end uuesti Lääne-Euroopa identiteediga sidusid. Artiklis analüüsitakse, kuidas kaks hiljutist filmi, Jaak Kilmi „Sangarid“ (2017, Eesti) ja Romas Zabarauskase „Advokatas“ („Advokaat“, 2020, Leedu) seda taaskohandumist kujutavad, keskendudes tegelastele, kes etendavad eri arusaamasid Lääne maskuliinsusest. Artikkel väidab, et mõlemas filmis on näha erisuguseid läänelikuks saamise mõjusid ja tagajärgi ning selle suhestumist soo ja valge privileegi tähendusega 21. sajandi Baltimaades. Artikkel lähtub postkolonialismi, valgesuse, rassi-, ja soouuringute kokkupuutepunktidest. Nagu Sara Ahmed väidab, on postkoloniaalses maailmas (kuhu ka Euroopa kuulub) läänelikkus ja tsiviliseeritus võrdunud valgesusega. See tähendab, et enesele teadmata või mitte, on valgetel inimestel Euroopas ja Põhja-Ameerikas kergem elada ning valgesuse normatiivsuse tõttu on neil seda privileegi tihtipeale raske märgata. Balti ühiskondades on valdaval kohal olnud arusaam, et rassismist või privileegist ei ole seal eriti mõtet rääkida, sest Balti inimesed on ise eri impeeriumide ning okupatsioonide all rõhutud olnud ja Balti rahvastiku enamus on olnud valge. Artikkel tugineb ajaloolisele uurimusele sellest, millist rolli mängis rass ja valgesuse tähtsustamine 20. sajandi alguse Euroopas ning iseseisvaks saanud Balti riikides ja kuidas oli oluline Lääne-Euroopa silmis „valgeks saada“, et täielikult Euroopasse kuuluda, ning pärast Nõukogude Liidu lagunemist sümboolselt uuesti valgeks saada, et võimalikult kiiresti Lääne-Euroopa kultuuriruumi naasta. See naasmine Läände tähendas samuti, nagu Aro Velmet ja teised on väitnud, neoliberaalse majandusmudeliga kaasneva heteroseksuaalse maskuliinse rahvusluse ideede järgimist, mis on Lääne-Euroopas ning USAs pikalt domineerinud, kuid viimaste aastakümnete jooksul mitmekesistunud. Artikkel analüüsib, kuidas „Sangarid“ ja „Advokaat“ erisugust filmikeelt kasutades kujutavad migratsiooni Ida-Euroopas ja seda läänelikuks/valgeks saamise ning eri laadi maskuliinsuste etendamisega seovad. Täpsemini öeldes uurivad filmid, kas ja kuidas Lääne ühiskondade muutunud arusaamad rassi ja soo küsimustes kanduvad üle Balti kultuuri. „Sangarite“ tegevus keskendub küll 1980. aastatel Nõukogude Eestist põgenenud kolme mehe seiklustele Rootsis, kuid filmi raamib neist ühe, Ralfi käik Rootsist nüüdisaegsesse Eestisse. Filmi viimane stseen näitab Ralfi tagasiteel Rootsi andmas oma käekella ühele pagulaslapsele, kes end laevas peidab. Artikli analüüs näitab, et komöödia, mis suuresti kujutab eestlastele tuttavaid naljakaid lugusid esimest korda Lääne toodete ja maailmaga kokkupuutumisest, parodeerib kahe meespeategelase kaudu nii Nõukogude Eesti mehelikkuse etendamist kui katseid etendada läänelikku mehelikkust. Samal ajal loob film Ralfi tegelaskuju kaudu pildi uuest läänelikust eesti mehest, kes sarnaselt levinud arusaamaga eestlastest kui „ideaalsetest pagulastest/sisserändajatest“ teise maailmasõja järgses Rootsis ehitab endale hea ja ausa elu ning on täielikult Läände vastu võetud. Tema helde žest filmi lõpus kinnistab seda arusaama ning eristab teda nimetutest pagulastest. „Advokaat“, mille tegevus toimub 2010. aastatel Leedus ja Serbias, kujutab omakorda Leedu meest, kes esindab samal ajal nii vähemust kui privilegeeritud gruppi Leedu ühiskonnast, süvenedes seega rohkem Balti privileegi ja valgesuse temaatikasse ning selle seotusse soo ja seksuaalsusega 21. sajandil. Filmi peategelane, rikas Leedu gei Marius tutvub sex cam-teenuse kaudu Serbias elava Süüria pagulase Aliga ning pärast temaga kohtumist Serbias püüab tal aidata Euroopa Liitu pääseda, mis pole aga legaalselt võimalik. Kasutades melodramaatilist vormi, teeb film ühelt poolt nähtavaks struktuurilisi probleeme, millega eriti tumedama nahavärviga pagulased Euroopas silmitsi seisavad. Samal ajal on film mitmeti eneseteadlik ja enesele osutav ning püüab lahendada vastuolu järjekordse pagulasi käsitleva filmi tegemise ja ohvritele, kangelastele ning „valge päästja“ tegelaskujule keskenduvate lugude ümbermõtestamise vahel. Sarnaselt „Sangaritega“ tõstab „Advokaat“ esiplaanile meestegelased, rõhutab maskuliinsuste etendamist ja uurib, mida valge privileeg Baltimaades tähendada võib. Erinevalt „Sangaritest“ kväärib „Advokaat“ balti mehe, kes on saanud läänelikuks/valgeks. Artikkel väidab, et selle kväärimisega pakub „Advokaat“ ühest küljest alternatiive heteroseksuaalsele maskuliinsele rahvuslusele Balti ühiskondades, Lääne-Euroopa lihtsustavale arusaamale Baltimaadest ja eriti sealsetest LGBTQ+ kogukondadest ning stereotüüpsetele filmidele pagulastest. Teisest küljest on filmi peategelane, jõukas valge Leedu gei ka mitmeti sarnane paljukasutatud „valge päästja“ tegelaskujuga Euroopa ja Põhja-Ameerika filmides ning loob vähemalt osaliselt pildi ka sellest, kuidas homonormatiivsus võib välja näha Balti ühiskondades, kus siiani domineerib homofoobia. Mõlemad filmid loovad lõppkokkuvõttes pildi Eesti või Leedu mehest, kes etendab uut arusaama Lääne maskuliinsusest ja kes saab mingil määral teadlikuks oma privileegist valge Euroopa Liidu kodanikuna. Kui Balti filmi ja kultuuri vaatepunktist on neid teemasid vähem käsitletud, väidab artikkel, et nende filmide lähem vaatlus toob esile Lääne kultuuriruumis esineva valgesuse kui normatiivse läänelikkuse jätkumise Balti ühiskondades ja enesekuvandis.

Hännänpurennalla on merkittävä vaikutus sikojen terveyteen ja hyvinvointiin ja sitä kautta tuotettavien ruhojen laatuun. Lihasikojen lisäksi myös välitysporsaille on olemassa tietyt laatukriteerit ja hännänpurennasta aiheutuneet vauriot voivat aiheuttaa porsaan ostohintaan tehtävän häntävähennyksen. Hännänpurenta vaikuttaakin tuotannon kannattavuuteen ja kilpailukykyyn paitsi lihasikaloissa, myös välikasvatuksessa. Maatilatalouden kehittämisrahaston rahoittaman hankkeen ”Ehjä häntä kertoo sian kokonaishyvinvoinnista” (EHJÄ) tavoitteena on mm. tuottaa lisää tietoa hännänpurennasta ja siihen vaikuttavista tekijöistä porsaiden terveyden ja hyvinvoinnin edistämiseksi erityisesti välikasvatusvaiheessa. Vuonna 2022 tehdyissä kymmenessä tilahaastattelussa kerättiin tietoa hännänpurennan riskitekijöistä, taloudellisista vaikutuksista sekä parhaiten motivoivista kannustimista hännänpurennan vähentämiseksi välikasvatuksessa. Lisäksi selvitettiin, miten haastatellut tuottajat ja eläintenhoitajat reagoivat hännänpurentaan välikasvatuksessa. Haastattelujen perusteella välikasvattamojen tuottajat ja eläintenhoitajat pääsääntöisesti sekä tunnistavat hännänpurennan ja sen riskitekijät, että tietävät miten ehkäistä ja hallita hännänpurentaa sikalassa. Eniten hännänpurennan riskiä lisäsivät haastateltujen mielestä muutokset olosuhteissa tai ruokinnassa sekä tilanpuute erityisesti kasvatusvaiheen loppupuolella. Äkillisiä olosuhde-muutoksia voivat aiheuttaa esim. lämpötilan vaihtelut keväällä ja syksyllä sekä ilmastoinnin ja ruokintalaitteen toimintahäiriöt. Hännänpurennan hallinnassa olennaista onkin jatkuva olosuhteiden sekä porsaiden tarkkailu. Ongelmien ilmetessä tärkeää on myös nopea reagointi esimerkiksi tarjoamalla porsaille lisää virikkeitä. Samoin purija tai purtu porsas pitää tarvittaessa eristää ja purtu porsas lääkitä. Sikalan olosuhteiden seurannassa apuna ovat erilaiset automaattiset hälytys- ja seurantajärjestelmät. Käytetyn teknologian osalta korostuvat toimintavarmuus sekä huollon ja korjausten merkitys. Kaikki haastatteluihin osallistuneet olivat erittäin tai melko motivoituneita puuttumaan hännänpurentaan omalla tilallaan. Hännänpurennan ehkäisyyn motivoivat ennen kaikkea sikojen terveys ja hyvinvointi sekä halu tuottaa laadukkaita porsaita. Sikalan olosuhteiden ja sikojen hyvinvoinnin parantaminen ovat kuitenkin riippuvaisia tilan taloudellisista resursseista. Tähän vaikuttavat sianlihantuotannon kannattavuuden lisäksi erilaiset taloudelliset kannustimet, kuten hännänpurennan ehkäisytoimenpiteistä maksettava hyvinvointikorvaus sekä ehjistä hännistä saatava parempi hinta. Nyt kerättyjen havaintojen avulla voidaan edelleen kehittää toimenpiteitä sekä kannustimia hännänpurentariskin pienentämiseksi porsaiden välikasvatusvaiheessa.

Artikkel käsitleb riigi sekkumist keskkonnaprobleemidesse autoritaarse riigikorraga riikides, tuues võrdluseks ka näiteid liberaalsetest demokraatiatest 20. sajandi teisel poolel. Keskkonnast kõnelemisel ökoloogiliste argumentide asemel majanduslikele kaalutlustele rõhumine on võte, mida on kasutatud mõlemal pool nn raudset eesriiet. Üksiknäidetena käsitleb artikkel Reini jõe reostust Lääne-Saksamaal, Ladina-Ameerikast Guatemala ja Tšiili juhtumeid, kus eri argumentide toel on autoritaarsed võimud olnud huvitatud džunglite muutmisest keelualadeks. Keskkonna kahjustamist tarbimise kaudu esindab Tallinna Limonaaditehase juhtum. Sotsialistliku Ungari näitel analüüsitakse moodsate reoveepuhastussüsteemide ehitust ning nende rakendamist propagandavankri ette. Summary This article discusses the complex relationships between the natural environment and authoritarian governments in comparison to addressing similar problems in liberal democracies during the second half of the 20th century. A brief survey of the main theoretical sources is provided. Emphasising economic instead of ecological arguments in addressing environmental problems is a method that has been used on both sides of the Iron curtain of the Cold War. Individual cases discussed include the management of the pollution of Rhein river in Western Germany, establishing of jungle areas as no-go-zones by the Guatemalan and Chilean juntas, but also Hungarian cases of the construction of wastewater treatment plants and the shortcomings in the production in Tallinn Lemonade Factory. The individual cases are related to a broader context of environmentalism to study how and why authoritarian and democratic governments have used technology and propaganda to promote the conservation of natural resources. In conclusion, this article aims to explain how and why various approaches under various political and economic circumstances to mend the environment eventually failed.

Teesid: Arved Viirlaid kirjutas oma romaanikangelase, Nõukogude okupatsiooni aegse vastupanuvõitleja Eerik Hormi lood Eerik Heine (1919–2008) jutustuste põhjal. Hiljem hakati Eerik Hormi lugu omakorda Eerik Heine elulooks pidama. Käesoleva artikli eesmärk on võrrelda Viirlaiu teoste ajaloofakte Rahvusarhiivi allikatega ja otsida vastuseid küsimusele, kes oli Eerik Heine. Vaatluse all on kolm Eerik Hormi ja Eerik Heine lugude põhiküsimust: vangistamine 1940 ja vabastamine Läände saatmisega 1941, vangistamine ja põgenemine 1948 ning vangistamine 1950. Arved Viirlaid (1922-2015), who took part in the Second World War, escaped from Soviet-occupied Estonia to the West in autumn of 1944. His contribution as a refugee writer is the narration of Estonians’ post-war armed resistance in occupied Estonia, and their experiences in Siberian prison camps. Eerik Horm became the protagonist of Viirlaid’s works appearing in the novels Vaim ja ahelad (1961), Kustuvad tuled (1965a), Sadu jõkke (1965b), Kes tappis Eerik Hormi?(1974) and Surnud ei loe (1975). Eerik Heine (1919-2008), an Estonian who told him about his life during and after the Second World War, served as a model for the character. Because of Viirlaid’s novels, Eerik Heine’s life story has been much talked about. Some Estonian exiles, led by the soldier Alfons Rebas’ and the chairman of the Estonian Freedom Fighters’ Association Jüri Raus, did not believe Eerik Heine’s version of escaping Russian imprisonment and fleeing to the West. According to the CIA, Heine was a KGB agent sent to the West from the Soviet Union. Heine was investigated in the USA between 1964 and 1971, although no definitive truth was revealed. Both the fictional character Eerik Horm and his alleged prototype Eerik Heine joined the resistance movement in the summer of 1940, when Estonia was occupied by the USSR. On the basis of the present information we can also hypothesise that the NKVD itself, with the help of its collaborators, may have organised a resistance group that used provocation to control the minds of young people and find potential opponents of the Soviet regime. The fictional parents of Eerik Horm left Estonia as so-called German emigrants, which is why he too was released from the NKVD in the spring of 1941. Eerik Heine’s parents were indeed allowed to leave Estonia for Germany in 1941 as emigrants. On March 18, 1941, the NKVD also decided to send Eerik Heine to Germany on the first outgoing transport, as his parents had been allowed to resettle in Germany. The NKVD made this decision despite the conclusion of their investigation into Heine’s participation in a youth organisation that aimed to overthrow Soviet rule in Estonia. After leaving Estonia in August 1941, Eerik Horm joined the German army and took part in the Second World War, although no further details are provided. Erik Heine started his military career with the Ostland police battalion in Ukraine and graduated in the summer of 1944 with the 20th Estonian SS Division. He was allegedly imprisoned on August 25th 1944 and sent to a prison camp in Siberia, from where he escaped and returned to Estonia. There is no documented evidence of this. After two years in hiding, Eerik Horm was arrested again in 1948 in Viljandi for helping fellow prisoner Maks, now a truck driver in Tallinn, to obtain new documents. Horm himself had false documents in the name of Priit Põldmaa. In Eerik Heine’s biography, Ilmar Pallo, who worked at the Tallinn Car Repair Plant, was the inspiration for Maks. According to Pallo, he killed a man with his car in Tallinn in August of 1947, but was taken to the Tallinn’s Polyclinic instead. In the course of the incident, some documents went missing and he had to go into hiding for fear of being punished for the accident. Eerik Heine helped him get new documents for which he went to the Viljandi Military Commissariat. To prove his identity he used Priit Põltsamaa’s documents. Heine was arrested but managed to escape. The real Priit Põltsamaa was also soon arrested and sentenced to 25 years in prison. Eerik Horm and Eerik Heine were both arrested in Tallinn in July 1950 at the National Song Festival. While Horm, the hero of the novel, did not betray his companions, Heine spoke openly at his first interrogation on July 22nd 1940 about several people who had helped him between 1947 and 1950. In Eerik Horm’s story, the interrogators were only interested in the Estonian partisan uprising, which Horm said almost nothing about. Both Horm and Heine were released from the prison camp in the autumn of 1956 and sent to the West as "Germans".

Käesolev artikkel käsitleb piirilinna Narva kujutamist kahe baltisaksa autori – laulja ja laulupedagoogi Monika Hunniuse (1858–1934) ning provintsiaalpoliitiku Eduard von Stackelbergi (1867–1943) mälestustes. Nende lapse- ja nooruspõlve meenutustest koorub välja baltisaksa Narva – linn, mida pärast II maailmasõda enam olemas ei ole ning mis on suuresti ununenud ka eesti kultuurimälus. Oma geograafilise asetuse ning arhitektuurilise ja kultuurilise mitmekesisusega joonistub Narvast valitud baltisaksa mälestustes välja oluline lääne kultuuri ja saksluse eelpost idas. The article focuses on the border town of Narva as it emerges in the memoirs of two Baltic German authors – the singer and singing pedagogue Monika Hunnius (1858–1934) and the provincial politician Eduard von Stackelberg (1867–1943). Their recollections of their days of childhood and youth reveal a Baltic German Narva, a city that ceased to exist with World War II and has been largely wiped from Estonian cultural memory. Due to the city’s geographic position as well as its architectural and cultural diversity, these Baltic German memoirs provide a sketch of Narva as a city of symbolic value experienced as an outpost of German culture in the East. Narva has been depicted by the historian of culture and author of non-fiction Erik Thompson in his albums of the city that highlight the specialness of the Baltic German Narva – the Western, German cultural space reached its limit in the border town, while beyond it, the Eastern, Russian cultural space began. The border town was also depicted in literary writings, many of them short poems. The memoirs of Monika Hunnius and Eduard von Stackelberg, however, contain a more extensive retrospective look at Narva as it was in their childhood and youth. Stackelberg went to school in Narva, residing with his parents at Sillamäe during the vacations, and left the city without regret, while Hunnius, who actually lived in the city, remembers it as a nostalgic home space full of sunshine to which she later longs to return. The most important topics emerging from Hunnius’s and Stackelberg’s descriptions of Narva are connected with the town’s geographical location and its social-political conditions. The most significant among these are the river serving as a border, contrasts and confrontations, the German cultural space in Narva, religion as a phenomenon creating and breaking down boundaries, and the (lost) glory of Narva and its close vicinity. For Stackelberg, Narva symbolises a strong border that has found expression in its geographical situatedness at the end of one cultural space and the beginning of another. He sees Narva as an outpost of German culture and his experiences there are coloured by conflicts with the students of the Russian school and the self-protection attempts of Germanness. Like Hunnius, he experiences buildings as symbols of a German Narva that today can only be considered a site in cultural memory. In addition, he creates an opposition between the baroque old town and the ‘ugly’ new suburbs; also, the ritual battles that take place between students are with the boys from the suburbs. As regards the border between the East and the West, Stackelberg even draws a parallel with ancient Rome and calls it a limes, thus comparing the Germans with Romans and the Russians with barbarians. By the time of Stackelberg, the city is declining as its commerce has shifted to Tallinn and St. Petersburg. Due to the profession of Hunnius’s father, a Lutheran pastor, for her the scene of confrontations between the East and the West is that of the church where Russian Orthodoxy and Lutheranism clash. Although the boundary between different denominations is vague in Narva, even a positive contact with Russians through a beloved Russian nanny will not counterbalance the negative experience of an Orthodox service nor prevent the creation of a mental boundary between ’us’ and ’them’. Neither of the memoirs is restricted only to the city of Narva: Hunnius’s childhood paradise also includes a summer house called Schmetzky close to the town, while Stackelberg describes the manor of Sillamäe and the atmosphere of the summer getaway, including an endless quarrel with the neighbours over the boundaries of the land.

Abstract: Elmerice Parts and Gerd Neggo were among the first female modern choreographers in Estonia. The present article takes a close look at how they did gender in their early modern dance productions and how they performed gender in their daily lives in the 1920s. Käesolevas artiklis otsin vastust küsimusele, kuidas kujutasid Eesti varased moderntantsijad ja koreograafid oma tantsulavastustes naisi. Lisaks sellele huvitab mind, missugused naised nad ise olid. Kas nende lavategelased ja nende endi elukäigud olid „traditsioonilised“ või iseloomustas neid moodsus? Moderntantsule pandi Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas alus 20. sajandi alguses. Selle eestvedajateks olid peamiselt naised, kellele uus tantsustiil andis ennenägematu võimaluse luua ise oma tantsud. Varased moderntantsijad ei kasutanud balletitehnikat ning hülgasid baleriinile kohustuslikud kostüümielemendid. Uurimuse fookus lasub kahel tantsijal ja koreograafil, Elmerice Partsil (1878–1974) ja Gerd Neggol (1891–1974). Vaatluse all on nende 1920. aastate soolotantsud ning Partsi ja Herman Oginsky (ka Kolt-Oginsky ja Heiko Kolt, 1902–1977) duod. Judith Butler on seisukohal, et sool puudub stabiilne identiteet, sest sugu „tehakse“. Väljaspool seda performatiivsust sugu ei eksisteeri. Terminite naine ja mees või naiselik ja mehelik sisu on ajas muutuv, sõltudes praktikatest, mille taasesitamist peetakse kas „naiselikuks“ või „mehelikuks“ ehk sellest, kuidas sugu „tehakse“. Naiseks ei sünnita, vaid naiseks saadakse, on Judith Butler veendunud sarnaselt Simone de Beauvoir’iga. Kuidas sugu „tehakse“, on ajas muutuv: 1920. aastatel olid ettekirjutused „naistele“ ja „meestele“ teistsugused kui praegu. Missugused naisekujud tõid Eesti esimesed naiskoreograafid lavale? Kas nende looming aitas kinnistada ideed naise „traditsioonilistest“ rollidest või panustas selle kummutamisse? Koreograafide arusaamad jõuavad tantsuks transformeerununa suhteliselt suure vaatajaskonnani, mistõttu on oluline, kuidas nad üht või teist sugupoolt laval kujutavad. Esitades laval alternatiivseid olemise viise, tutvustab koreograaf oma publikule teistsugust või uut soo „tegemise“ viisi. Sellega panustab ta ühiskondliku normi muutmisesse, mida me soolistatud subjektidena oleme paratamatult sunnitud tsiteerima. Uurimuse peamiseks allikaks on Eesti trükimeedias ilmunud artiklid: kriitikute arvustused ning teated tantsuetenduste ja koreograafide tegemiste kohta (nt esinemine välismaal). Artiklite leidmiseks kasutasin Rahvusraamatukogu digitaalarhiivi DIGAR, kokku õnnestus mul leida 88 artiklit ja teadaannet. Nimetatud allikad ei võimaldanud teada saada, kuidas tantsijannad end laval väljendasid, vaid kuidas (peamiselt meessoost) kriitikud nende loomingut arvustasid. Kuna koreograafide endi tantsualaseid märkmeid säilinud ei ole, pakuvad nimetatud allikad peaaegu ainsat võimalust Eesti varase moderntantsu kohta midagi järeldada. Partsi ja Neggo loodud naisekujude iseloomustamiseks analüüsisin fraase, millega kriitikud kirjeldasid ja iseloomustasid nende tantsuloomingut ja liigutusi. Koreograafide elukäikudele hinnangu andmiseks koostasin nende biograafiad ja võrdlesin neid 1920. aastatel valitsenud ideega „traditsioonilisest naisest“. Koreograafide biograafiad panin kokku trükimeediast pärit info põhjal, idee „traditsioonilisest naisest“ konstrueerisin teemakohaste uurimuste põhjal. Parts ja Neggo kuulusid kahtlemata moodsate ja iseseisvate naiste hulka. Nad harisid end välismaal ning töötasid seejärel elukutseliste tantsijate, koreograafide ja pedagoogidena. Mõlemad olid abielus, bioloogilisi lapsi ei olnud kummalgi. Nad tõestasid, et naisel on võimalik realiseerida end väljaspool kodu. 1920. aastatel ei peetud kodust väljaspool tegutsevat naist „traditsiooniliseks“, valitses arvamus, et naise koht on kodus, kus tema peamiseks vastutusalaks on lapsed ja majapidamine. „Traditsioonilist“ naist peeti õrnaks, nõrgaks, lapsikuks, leebeks, tundlikuks, passiivseks ja ebakindlaks (Poska-Grünthal 1936; Kivimaa 2005, 34; Hinrikus 2011, 40). Missuguse naise tõid Parts ja Neggo oma tantsulavastustes publiku ette? Partsi looming muutus tema karjääri jooksul märkimisväärselt. 1920. aastate alguses kirjeldasid kriitikud teda kui hõljuvat, graatsilist ja rõõmsat tantsijat, veidi hiljem iseloomustati tema tantsuloomingut kui jõulist, haaravat ja kütkestavat (siin ja allpool olen artiklitest pärit terminid kirjutanud kaldkirjas). Veelgi enam muutus Partsi esteetika 1926. aastal, kui tema tantsupartneriks sai Herman Oginsky. Kriitikud kasutasid nende etteasteid arvustades sageli termineid erootiline ja akrobaatiline. Neggost sai Rudolf von Labani õpilasena Eestis „uue tantsu“ (Saksamaal nimetati seda stiili terminiga Ausdruckstanz) esindaja. Erinevalt plastilistest tantsijatest, keda kriitikute sõnul iseloomustas impressionistlik magusus, kirjeldati Neggo tantsuliigutusi kui täpseid, julgeid, ekspressiivseid, energeetilisi, unikaalseid, jõulisi ja kergeid. Kuna koreograaf eitas literatuuri, assotsiatsioone ja sisu, mõjus tema looming mitmete arvustajate sõnul abstraktsena. Neile allikatele tuginedes võib väita, et 1920. aastate jooksul eemaldus koreograafide loodud naisekuju üha tugevamini „traditsioonilisest“. Kui Partsi 1920. aastate alguse graatsiline, hõljuv ja rõõmus lavakuju ei erinenud kuigivõrd „traditsioonilisest naisest“, siis jõulisuse lisandudes mõned aastad hiljem eemaldub ta sellest mõnevõrra. Väljakutse valitsevale soonormile esitas Neggo oma abstraktse tantsuloominguga, mida anonüümse kriitiku sõnul ei inspireerinud emotsioon, vaid mõistus. „Traditsiooniline naine“ oli teatavasti tundlik ja intellektuaalselt saamatu. Partsi ja Oginsky erootilised tantsud kujutasid endast midagi radikaalselt uut, presenteerides naist kirgliku, sensuaalse ja iharana. Tuues lavale „ebatraditsioonilisi“ naisekujusid, näitasid koreograafid, et sugu saab „teha“ mitmel moel. Nad demonstreerisid, et naine võib olla graatsiline, jõuline, mõistuslik, erootiline. Sellega esitasid Parts ja Neggo väljakutse valitsevale soonormile ja aitasid muuta arusaamist sellest, mida pidada „naiselikuks“ või „mehelikuks“.

Abstract: This article traces Jhumpa Lahiri’s trajectory from writer to (self-)translator from the perspective of multilingualism. I am particularly interested in Lahiri’s transition from English to Italian and her return to English, this time as a translator. Indeed, it was not until she began writing in Italian that she became a translator. At the same time, the new language revealed her former bilingualism (English–Bengali). I analyse how Lahiri positions herself as a multilingual poet/translator and how she is positioned through paratexts. Nihkuv mitmekeelsus: Jhumpa Lahiri kasv (mitmekeelsest) kirjanikust (enese)tõlkijaks Jhumpa Lahiri sündis 1967. aastal Londonis ja kasvas üles Ameerika Ühendriikides. Tema vanemad olid emigreerunud India kirdeosas paiknevast Lääne-Bengali osariigist. Tema esimene raamat, novellikogu „Interpreter of Maladies“ (1999, eesti keeles „Murede mõistja“, 2007) leidis nii kriitikute kui ka laiema lugejaskonna seas väga head vastuvõttu. Nii pälvis ta 2000. aastal Pulitzeri kirjandusauhinna ning ka järgmiste teoste, romaanide „The Namesake“ („Nimekaim“, 2003) ja „Lowland“ („Madalmaa“, 2013) ning ka teise novellikogu „Unaccustomed Earth“ („Harjumatu Maa“ 2008) eest on ta väärinud kiitust kui oluline Ameerika kirjanik. Nüüdseks on temast saanud rahvusvaheliselt tunnustatud autor; 2009. aastal omistas Itaalia Firenze linn talle raamatu „Unaccustomed Earth“ eest Gregor von Rezzori preemia. Itaalia keelt hakkas Lahiri õppima kahekümnendate eluaastate lõpus, olles viibinud Firenzes, kus, nagu ta ütleb oma keelememuaaris „In alter parole“ („Teisisõnu“, 2015; inglise keeles „In Other Words“, 2016), ta itaalia keelesse armuski. Nagu ta kirjutab, oli see „un colpo di fulmine“ (’armastus esimesest silmapilgust’, otsetõlkes ’välgulöök’, lk 21; ingliskeelses tõlkes „love at first sight“, lk 13). Pärast aastaid kestnud itaalia keele õppimist otsustas Lahiri 2011. aastal kolida oma perekonnaga Rooma, kuhu ta jäi kolmeks aastaks, ning langetas üllatava ja hulljulge otsuse: ta otsustas inglise keele kui kunstilise väljenduse keele vahetada itaalia keele vastu ning edaspidi kirjutada üksnes itaalia keeles. Erinevalt teistest autoritest – nii nüüdisaegsetest kui ka ajaloolistest – kes on läinud üle ühelt keelelt teisele kas maapao või põgenemise tõttu (nt Milan Kundera, Ágota Kristóf ja paljud teised) või seepärast, et nende emakeel ei võimaldanud neil kõnetada laiemat lugejaskonda (nt Nobeli laureaadid Wole Soyinka ja Abdulrazak Gurnah), lülitus Lahiri inglise keelelt itaalia keelele ümber ilma igasuguse välise surveta. Sel kombel keeras ta selja maailmakirjanduses domineerivale keelele, et kirjutada itaalia keeles, mis on palju väiksem nii selle kõnelejate (s.t potentsiaalsete lugejate) arvult kui ka sellest tehtavate ilukirjandustõlgete poolest (kõrvutades tavalisemate lähtekeeltega, nagu inglise ja prantsuse keel). Lahiri kirjutas oma itaalia keele kogemusest itaaliakeelse raamatu, keelememuaari „In alter parole“. Lisaks on ta itaalia keeles kirjutanud essee („Il vestito di libri“, 2016), romaani („Dove mi trovo“, 2018), lühijutte („Racconti romani“, 2022) ja luuletusi („Il quaderno di Nerina“, 2020). Kuna ta keeldus inglise keeles kirjutamast, tõlkisid tema itaaliakeelseid raamatuid teised inimesed: tuntud tõlkija Ann Goldstein, kes on inglise keelde vahendanud Elsa Morante, Primo Levi ning kõige kuulsamana Elena Ferrante teoseid, tõlkis Lahiri „In alter parole“ raamatuks „In Other Words“. „Il vestito dei libri“ tõlkis Lahiri abikaasa Alberto Vouvoulias-Bush. Lahiri on hiljuti inglise keele juurde naasnud, mitte niivõrd kirjanikuna (ehkki ta on inglise keeles avaldanud lühemaid mitteilukirjanduslikke tekste) kuivõrd tõlkijana, sh enesetõlkijana itaalia keelest. Nüüdseks on ta tõlkinud inglise keelde kolm Itaalia kirjaniku Domenico Starnone romaani. 2019. aastal toimetas ta itaalia novellide antoloogia „The Penguin Book of Italian Short Stories“, mis sisaldab neljakümmet novelli, millest mõned on ta ise tõlkinud. Lisaks tõlkis ta inglise keelde omaenda esimese itaaliakeelse romaani („Dove mi trovo“, pealkirja all „Whereabouts“ („Asukoht“, 2021), olles seega pöördunud enesetõlkimise juurde – tegevuse juurde, mida ta varem vältis. Jhumpa Lahiri viimane raamat „Translating Myself and Others“ („Tõlkides ennast ja teisi“, 2022) on varem avaldatud või ette kantud tõlketeemaliste esseede kogu, mis on kirjutatud inglise ja itaalia keeles. Need tekstid keskenduvad tema kogemustele (enese)tõlkijana ning tema lähenemisele tõlkimisele. Viimast kirjeldades viitab ta tihti Ovidiuse „Metamorfoosidele“ ning rõhutab tõlkimise transformatiivset olemust. Nagu ta meile räägib, tegeleb ta koos oma Princetoni ülikooli kolleegi Yelena Baraziga parajasti „Metamorfooside“ inglise keelde tõlkimisega. Seega ei piirdu ta tõlkimisega itaalia ja inglise keele vahel ning näib täitvat tõlkija rolli avaramalt, hõlmates nii antiikset ladina keelt kui ka seda, mida võiks nimetada panusteks tõlketeooriasse. Käesolevas artiklis järgin Lahiri kasvu (nagu näeme, siis oletatavalt) ükskeelsest autorist mitmekeelseks kirjanikuks ning tõlkijaks/enesetõlkijaks. Väidan, et seda arengut mõjutas tugevasti tema kirjandusliku mitmekeelsuse kogemus. Tõepoolest, temast sai tõlkija alles siis, kui ta hakkas kirjutama itaalia keeles. Oma analüüsis tunnen erilist huvi selle vastu, kuidas Lahiri positsioneerib ning kujundab iseennast mitmekeelse kirjaniku ja tõlkijana ning kuivõrd teda sellena positsioneerivad kirjastamismaailm ja kriitikud.

Abstract: This article discusses manifestations of multilingualism in two Lithuanian novels, Balta drobulė (White Shroud (1958) by Antanas Škėma and a more recent Stasys Šaltoka: Vieneri metai (Stasys Šaltoka: A Year) (2017) by Gabija Grušaitė, and their translations into English, both published in 2018, White Shroud by Karla Gruodis and Cold East by Kipras Šumskas. The texts are analysed addressing both their cultural and socio-historical contexts and their aesthetic form and expression, in which multilingualism plays an important role. Drawing on theoretical propositions about multilingualism by Werner Helmich (2016), Till Dembeck (2017) and others, as well as about multilingualism in translation by Rainier Grutman (1998; 2006) and Reine Meylaerts (2006; 2013), this paper discusses the various manifestations of multilingualism in the selected literary texts and the ways they are conveyed in the English translations, focusing on the functions multilingual patterns perform in the original novels and how these patterns are adjusted in their translations. Migrandi kuju ja mitmekeelsuspraktikad valitud leedu romaanides ning nende tõlgetes inglise keelde: Antanas Škėma „Balta drobulė“ ja Gabija Grušaitė „Stasys Šaltoka“ Artiklis käsitletakse kahe eri põlvkondadesse kuuluva leedu kirjaniku romaane, milles võõrkeelsed (peamiselt ingliskeelsed) sõnad, väljendid ning mõnikord terved lausekogumid tungivad leedukeelsesse teksti, kutsudes esile mitmesuguseid efekte. Käsitletavateks teosteks on Antanas Škėma (1910–1961) leedu klassikasse kuuluv „Balta drobulė“ („Valge surilina“, 1958) ning Gabija Grušaitė (s. 1987) uuem „Stasys Šaltoka: Vieneri metai“ („Stasys Šaltoka: üks aasta“, 2017). Mõlema teksti ingliskeelsed tõlked ilmusid 2018. aastal: „Balta drobulė“ tõlkijaks oli Karla Groudis ja tõlkepealkirjaks „White Shroud“ („Valge surilina“) ning „Stasys Šaltoka“ tõlkis Kipras Šumskas pealkirja „Cold East“ („Külm ida“) all. Mõlemad romaanid keskenduvad Leedu immigrandi kujule multikultuurses metropolis New Yorgis kahel ajaperioodil, 1950. ja 2010. aastatel, mis vastavad leedulaste väljarändamislainetele läände. Tekste analüüsitakse, pidades silmas nii nende ajaloolis-sotsiaalset/kultuurikonteksti kui ka esteetilist kuju ja väljenduslaadi, milles mitmekeelsus mängib olulist rolli. Werner Helmichi (2016), Till Dembecki (2017) ja teiste autorite mitmekeelsust puudutavatele teoreetilistele seisukohtadele ning Rainier Grutmani (1998; 2006) ja Reine Meylaertsi (2006; 2013) tõlkes esile tulevat mitmekeelsust puudutavatele väidetele toetudes käsitletakse artiklis mitmesuguseid mitmekeelsusilminguid valitud romaanides, eriti eksplitsiitset koodivahetust (kuidas seda markeeritakse, paigutatakse, lõimitakse, põhjendatakse jne). Samuti uuritakse mitmekeelsuse vahendamise viise (väljajätt, säilitamine, teisendamine jne) nende tekstide tõlgetes inglise keelde, keskendudes funktsioonidele, mida mitmekeelsed struktuurid täidavad algtekstides, ning sellele, kuidas neid struktuure tõlgetes rekonfigureeritakse. Käsitlus algab romaanide põgusa temaatilise võrdlemisega, keskendudes uue maa teistsuguses keele- ja kultuuriruumis teed otsiva migrandi kujule. Analüüs lähtub Salman Rushdie (1991) väljapakutud kolme „katkestuse” kirjeldusest, mis defineerivad migrandi kuju: kodukoha kaotus, teistsugusesse, tihti „võõrasse“ keeleruumi sisenemine ning uute ühiskondlike normide ja koodidega kohanemine. Nii Škėma kui ka Grušaitė romaanide peategelasi puudutavad need katkestused, ehkki eri moel, sest nad viibivad erisugustes tingimustes: kui Škėma peategelane Garšva on II maailmasõja järgne pagulasimmigrant, kelle jaoks ümberpaiknemine on ellujäämisvahend, on Grušaitė romaani Šaltoka nüüdisaegne kosmopoliitne nomaad, kes migreerub ühest riigist teise ja ühelt kontinendilt teisele, nagu soovib, ühegi kohaga tugevamat sidet loomata. Mõlemad romaanid kasutavad mitmekeelsust, edastamaks tegelaste kogemusi teistesse kultuuriruumidesse „sisenemisel“, sest ühest keelest ei piisa, et väljendada tegelaste reaktsioone ning vastuseid neile. Mitme keele ja nendevaheliste suhete üheaegne kohalolu romaanide tekstiruumis viitab seega viisidele, kuidas tegelased end ümberasustamise ja ebamugavuse (Garšva), ent ka tegelase enda valikutest lähtuva juurtetuse ning nomaadluse (Šaltoka) olukorras (ümber) defineerivad. Artikli järgnevates osades keskendutakse mitmete keelte kasutamisele romaanides kui vahendile, mille abil migrantidest peategelaste poolt multikultuurse metropoliga kohanemisel kogetavat (eba)mugavust edastatakse nii algteostes kui ka nende tõlgetes inglise keelde. Kõigepealt käsitletakse lühikeses teoreetilises osas peamisi seisukohti, mis puudutavad kirjanduslikku mitmekeelsust ja tõlget või selle ilmnemist tõlkes, kriipsutades alla keelte segunemise konstrueeritust kirjandustekstides (Grutman 2006) ja järelikult ka nende tõlgetes. Alaosas kasutatakse Helmichi (2016) ja Dembecki (2017) mitmekeelsuse definitsioone ning pööratakse erilist tähelepanu funktsioonidele, mida mitmekeelsus täidab ilukirjanduslikes tekstides (Horn 1981; Dembeck ja Uhrmacher 2016; Dembeck 2017). Selliste funktsioonide uuemates käsitlustes tuuakse esiplaanile „kogetav“ ja „esteetiline“ kirjanduslik mitmekeelsus, mis nendes tekstides on omavahel tihedasti seotud: esimene neist puudutab mitmekeelsusilmingute ühiskondlikke ja kultuurilisi manifestatsioone ning teine tegeleb konkreetsete mitmekeelsete konfiguratsioonide esteetiliste ja retooriliste mustritega (Dembeck ja Uhrmacher 2016; Dembeck 2017). Needsamad aspektid osutuvad oluliseks mitmekeelsete tõlketekstide analüüsimisel. Grutman (1998; 2006) ja Meylaerts (2006; 2013) tuletavad meelde sihtkultuuride ja -riikide kultuuripoliitika rolli, ent rõhutavad ka vajadust nii algteksti kui ka selle konstrueeritavate mitmekeelsete mustrite, nende täidetavate funktsioonide ja saavutatavate efektide kontekstualiseeritud lugemise järele, langetamaks otsuseid selle kohta, kuidas neid mustreid tõlkes rekonfigureerida. Seejärel käsitletakse artiklis mitmekeelsuse temaatilisi („kogetud“) ja esteetilisi funktsioone Škėma ja Grušaitė romaanides. Sage lülitumine keelte, enamasti leedu ja inglise keele vahel varieerub neis nii ulatuselt, eesmärgilt kui ka mõjult, ent mängib mõlemas narratiivis olulist rolli, osutades (eba)mugavuse tasemele, mida tegelased kogevad sotsiaalses ja kultuuriruumis, milles nad elavad. Škėma narratiivis pöördutakse pidevalt mitme keele poole, rõhutamaks muljet ebamugavusest, mida peategelane Garšva kogeb oma hetkeolukorras New Yorgis ning mille jaoks ta alati ei leia leedukeelseid sõnu. Grušaitė narratiiv ning selle järjekindel kakskeelsus näitab, et Šaltoka orienteerub täiesti pingevabalt nii päriselus kui ka virtuaalsuses ilmnevates keele- ja kultuurikoodides, mis ei tarvitse talle alati meeldida, ent mida ta ei koge üle jõu käivatena. Artikli lõpuosas võetakse vaatluse alla eri viisid, kuidas romaanide inglise keelde tõlkijad rekonfigureerivad originaaltekstide mitmekeelsusmustreid reaktsioonina sellele, kuidas nad neid mustreid loevad, mis paratamatult muudab tekstide mitmekeelsusdünaamikat. Tõlkijate valitud strateegiad demonstreerivad, et vaevalt mõjub usutavana või osutub vajalikuks algteksti mitmekeelsusilmingute arvu, paigutuse ja isegi selle teemade ning kujude kopeerimine. Šumskase otsus kõrvaldada Grušaitė kakskeelse romaani tõlkes eksplitsiitne kakskeelsus ning toetuda selle latentsetele kujudele taasloob jutustaja sujuvat toetumist mõlemale keelele. Gruodise põhjalikud katsed säilitada lähteteksti iseloomustavaid pingeid leedu ja inglise keele vahel annavad tulemuseks nende nihutamise jutustaja poolt kogetavatele New Yorgi reaalidele keskenduvast narratiivsest peajoonest tema mälestustesse Leedust, selle rahvast ja mütoloogilisest pärandist, mis on vastuolus Ameerika metropoliga. Tõlkes konkreetse teksti modaalsustele tähelepanu pöörates võib esiplaanile tuua erisuguseid motiive ja aspekte; keeltevahelisi pingeid on algtekstis ilmnevatega võrreldes võimalik leevendada või intensiivsemaks muuta, ent tulemuseks võivad olla ka uued efektid.

Teesid: 20. sajandil on esile kerkinud mitmeid teatrisuundi, mis on kritiseerinud ja püüdnud ületada Lääne traditsioonilise teatri väidetavat sõnakesksust ning samuti selle võimetust täita n-ö püha kunsti funktsioone. Kuigi seda pühadusedefitsiiti on püütud leevendada ennekõike orientaalsetest teatrivormidest inspiratsiooni ammutades, aitab selle võimalikku tekkelugu mõista ka katoliikliku kultuuri mõjuväljas võrsunud teatrikunsti ning teatrivaenulikuma ortodoksi teoloogia kontekstis välja töötatud ikooniteoloogia võrdlus. Kõrvutades nende kahe konfessiooni teoloogilis-esteetilisi arusaamu, saame analüüsida ka performatiivsuse esteetika seisukohast olulisi kunstiteose loome- ja tajutingimuste vormilisi ja meelelisi aspekte ning nende toimet sakraalse kunsti sihtide seisukohast.SU M M A R YIn the 21st century Western society has seen an increasing interest in topics related to religion. In this context, the connection between the concept of sacrality in Western culture and freedom of verbal and artistic expression has been reconsidered; the very possibility of so-called sacred art within Western culture has been called into question.Already in the 20th century several theatrical movements in the West have expressed the need to strive for religious (or at least quasi-religious) goals by means of the stage. This can already be seen in the work of the symbolists, but such experiments accelerated and became more forceful under the influence of Antonin Artaud’s visions and under the aegis of intercultural theatre. In all of these different quests one can find common elements: discontent with the discursivity of the theatrical canon, a need for a metaphysical dimension in the theatre, and the belief that channels of perception can be opened through contact with exotic ritual cultures.In his book Sacred Theatre Ralph Yarrow has attempted to define the criteria of sacrality in the theatre, drawing upon William S. Haney’s prior determinations, which emphasizes first, that sacred theatre induces a change of consciousness in which the subject and the object merge; second, the liminality of the intersubjective environment surrounding the experience of the sacred, in which the verbal and the transcendental unite. When describing the influence of the logocentrism of Christian culture on the experience of sacredness, Yarrow draws on the views of Mark C. Taylor, Rudolf Otto, Mircea Eliade and Georges Bataille. All of these thinkers critique the rationalism attributed to monotheistic religion, which gives an important place to Christ as the mediator of God’s transcendental truth, the logos, and sacred scripture, all of which differ from the numinous experience of the mystic. The art of so-called sacred theatre, where, at least according to tradition, the performative mission, dramaturgy, stage design, and public reception are all part of a unified contemplative whole seems to be missing in Western culture. Indeed, this is what several Western stage experimenters have been looking for, and in their search they have looked eastward.New viewpoints with respect to the perception of a work of art were gained in the „performative turn“ of the end of the 20th century; besides the text, proponents of this new direction became interested in the sensory and bodily processes of creativity and reception. Erika Fischer-Lichte and others have conceptualized these processes on a more general level and reflected upon the aesthetics of performativity; insodoing they have pointed to a dualism in the Western aesthetics of performativity, recognizing that there is a contradiction between the referential, semiotic pole of art and its performative dimension. Although the reasons for this split can be sought in the very origins of Western art as well as that of medieval Christian art, relations between theatre and the church differ according to confession; Yarrow’s definitions do not apply to Christianity as a whole. As distinct from the Catholic church, which, occasional polemics notwithstanding, has been a good neighbour to theatre from the medieval period onward, Orthodox theology has been more wary of theatre, or at least regarded the media and goals of theatre as incompatible with the goals of sacred art.Despite this difference of context, the iconographer of Eastern art and the theatre avant-gardist who longs for sacrality in Western logocentric theatre focus on similar mechanisms and processes. With respect to the origin and development of medieval religious art one might generalize that while the centre of Orthodox liturgy is the fellowship of holy communion, in the Western Church a drive toward analysis and interpretation arose alongside the experience of communion. This analytic drive facilitated the development of interpretive scholastics which translated theology by means of formal logic. Also, a dramaturgic aspect began increasingly to differentiate itself from the Mass and holy communion, finding more commonality with theatre as an independent art form. In the Eastern Church, which preserved the theological heritage of the Church Fathers was preserved, the theology of the icon was developed. According to this, sacred art could not be regarded apart from its liturgical context, nor could an independent aesthetic value be attached to it. The platonic roots of Orthodox theology led to the perpetuation of the attitude of the Church Fathers: theatre could endanger the health of the soul or prevent the pursuit of spiritual goals, that is theosis, because the fictional world of theatre blurs truth and human identity, drawing both the performer and the viewer toward affectivity and escapism. However, despite its conservative theology of the icon, which deplored realism and emotionality, the Orthodox church had its own aesthetic of performativity, which in addition to content draws attention to the creative, functional and perceptual prerequisites for sacred art.The theological and aesthetic differences between Catholicism and the Orthodox church are also reflected today in the theologically-inclined reception of works with religious content. For example, based on the lively theological feedback to Mel Gibson’s 2004 film, The Sufferings of Christ one might claim that the judgments of Catholics mostly concern the m e s s a g e of the work, the appropriateness of its content, that is the referential pole; Orthodox theologians rather place more emphasis on the appropriateness of the m e d i u m to theological goals, that is, the performative effect of the work of art. Besides differences in pure artistic representation, it is also worth examining such questions as Catholic and Orthodox interpretations of the Trinity or the teaching of Gregorius Palamas (1296–1359) on divine energies, which were later declared to be heretical. Thus Orthodox liturgical practice seems to contradict many of the stereotypes that eastward-turning seekers of sacred theatre have attributed to Western sacral culture as a whole, overlooking aspects of dynamism that can be found in the Eastern Christian church. This topic has been discussed in several recent accounts of iconography, which examine the performativity of the icon, distinguishing its processes of creation and perception from the Western representation-oriented concept of the picture (eg Bissera V. Pencheva, Adrian Gorea).Granted, one should be careful when drawing parallels between the strictly rule-bound theology of the icon and aesthetics of performativity focused on the sensory aspect of art. However, this article takes the position that what should be emphasized are the differences between Orthodox and Catholic views of art, by means of which one can elucidate the points of departure of the Western quest for sacred theatre and the performative level to which it aspires.